Lõikustänupühaks jõukus salvedesse
08.10.2008 | ek | Rubriik: Ühiskond
Linda ja Väino Püü päev algab vara – enne kella viit, sest neil on lehm. Lüpsikordadest kinnipidamine on üsna väsitav, aga niisugune on nende elustiil – toota võimalikult palju eluks vajalikku oma majapidamises.
Nii sai otsustatud. Oli üks lühike aeg üheksakümnendate algul, kui püüti taastada kodutalud. Siis tulidki Püüd Harjumaalt Kanepi valda Linda ema tallu ja asusid põldu pidama ning metsa istutama. Väino teadis, mida kavandas, ta on agronoom. Oskas hankida vajalikud riistad ega teinud õigeid töötsükleid otsides vigu.
«Meie teeme paljutki nii, nagu enamik tänapäeval ei tee,» naerab Linda. «Istutame metsa siis, kui teised langetavad ja müüvad. Peame loomi, kui kõik püüavad neist vabaneda. Meil pole mobiiltelefone, me loeme raamatuid.» Talvel muidugi, lisab ta, sest suvine tööperiood võtab päevaloojakuks tõesti viimase välja.
Ei poolda pöörlevat elulaadi
Lindal on hea raamatuvalik, ta on õppinud raamatukogundust ning püüab ikka uudiskirjandusega kursis olla, kuigi, ütleb ausalt, paljugi sellest, mis ilmub, ei lähe talle korda. Väinole ka mitte, tema loeb ajaloolist kirjandust, Eesti kaugem ja lähem ajalugu on tal kõik isegi osaliselt konspekteeritud, sest Väinole meeldib otsida ja leida seletusi ning paralleele uuema ja vanema aja vahel.
Väinol on kindlakskujunenud filosoofia Eesti ajaloo tsüklitest, vähe sellest – lausa kultuuridest ja tsivilisatsioonidest. Sohu uppumast hoiab teda talupojamõistus. Väino ei poolda laenumullis pöörlevat elulaadi, tema jaoks maksab vaid see, mis on käegakatsutavalt olemas, mitte kujuteldaval börsil. Jeesus lõi ka rahavahetajad templist välja, meenutab ta. Aga Jumala üle filosofeerima perekond Püü ei kipu, see on igaühe siseasi.
Nad elavad kristlike tõdede, kuu ja päikese kulgemise valgel, töötades, defineerimata. Neil pole kroonigi pangalaenu – põhimõtteliselt –, suvel ostavad poest peale turupäeva korra nädalas nagu vanasti soola, suhkrut ja tikke. Pühapäevadeks kohvi ka.
Leiba ja leivakõrvast
Püüde toidulauas on luksuslik tunne. Leib tuleb ahjust – omatehtud, rist peal, nagu komme nõuab. Või leival on omatehtud. Morss klaasis on oma õunamahlast. Kartul oma, sink oma, maitseb nagu päris. Salatitest ei räägigi – olgu purgist, keldrist või põllult, ikka on Linda leidnud, kuidas seda maitsvalt pakkuda.
Kui vähegi viitsid, pakub kasvuhoone ju rohkem võimalusi kui kurki-tomatit-sibulat. Magusad rõikad, mahlas hapendatud patissonid, paksu tilliga seened. Niisugust küllust ei näegi naljalt iga talupere laual. Lisaks küpsetab Linda igaks pühapäevaks tubli pannitäie magusat pirukat. Tema leiba ja leivakõrvast käib külarahvas talt pidevalt nõutamas.
«Äraelamist see kõik kuidagiviisi annab, kuid mitte põrmugi enam. Elektri ja kütuse eest saab makstud, puud on, Jumal tänatud, oma metsast.» Talvel Linda koob palju. Uusi riideid aga pole selle riigi ajal veel saanud osta. Autost ei räägigi, kuigi maal, kus buss harva käib, läheb seda vaja. Nemad on seadnud oma graafiku bussi järgi.
Oled oma elu peremees
Pole alati kerge niimoodi vastuvoolu elada. Näiteks oma leiva jaoks pole üldse raske vilja kasvatada, aga katsu seda jahvatada, räägib Väino. Seni on veski ikka leitud, aga iga aastaga jääb oht, et sellele üllale üritusele tuleb leida alternatiiv. Käsikivi?
Aga loodus kingib maainimesele neli aastaaega. Oma kodu, oma toidu, oma pere. Need põhiväärtused, mida linnas õnne otsijail tihti enam polegi. Sügisel, kui kelder täitub, levib sealt mõnusat täisaldast lõhna.
«Sa tead, mida teed, olgu küll tööd palju. Oled oma elu peremees ja oskad planeerida, täide viia, tänulik olla.» Väino ja Linda on maale tänulikud – kõige eest, mis neil on. Kolm koolitatud last, tervislik toit, kindlas rütmis elu, korras närvid.
Nende mured pole seni olnud eksistentsiaalset laadi, nad naeravad päevas kindlasti rohkem kui keskmine eestlane, kes lakkamatult midagi taotleb, kuid unustab tänulik olla.
Juune Holvandus
Lugedes seda arutut laastamistööd, mida Preester Amalie (Jaan Tooming ilmselt) siin lõbuga päevast päeva korda saadab:
Kunagi noorena pidasin Jaan Toomingast väga lugu. Mitte, et ta olnuks mulle iidol – teater jäi mulle kaugeks – kuid midagi-kedagi väga tähtsat Eesti kultuuris oli ta minu jaoks inimese ja isiksusena küll.
Vist umbes neli-viis aastat tagasi nägin ühes raamatupoes tema õhukest värsikogu. Kahjuks jäi see ostmata, kuid sirvisin seda ja lugesin siit-sealt, ja mäletan, mul oli väga hea meel kui sain teada, et Jaan Tooming on kristlane. See teadmine andis nagu tuge mulle eneselegi.
Mul on kurb siin pikema aja kestel kogeda, et üks kahest – kas ma eksisin väga suuresti oma noorusajal… või on Jaan Tooming aastatega täielikult mandunud.
Pettumus on selles inimeses igatahes suur…
Hr. Tooming, kas te ei lõpetaks selle mõttetuste massilise kirjutamise igasse võimalikku ja võimatusse kohta?
Palun!
(Sõnalist vastust Jaan Toomingalt ma ei vaja. Vastus teoga oleks parem – õigemini: tegematusega. Ja kui toimetaja arvab, et see mu kommentaar ei vääri pikemalt siin hoidmist – las see kommentaar minna, pole lugu)
Loen neid kommentaare ja imestan ; preester Amalie tahab hiilata oma vaimukustega ja tihti on lihtsalt ebaviisakas, Kingo ajab mingit pikka segast juttu ,need pole kommentaarid, need on mingid kummalised traktaadid, millest minu paganlik mõistus küll aru ei saa ja Anonüümne oleks nagu millegi peale solvunud.Need kolm muudkui kirjutavad ja kirjutavad.
Tõeliseks rõõmuks on mulle Lugejate küsimuste veeru avamine, kus vastuseid annavad tõsised mehed – Kaido Soom ja Toomas Paul.Püüan neile eriti mind erutavaid küsimusi esitada,sest olles küll pagan, on mul ometi selles ökoloogilise segaduse, sõdade, rahaahnuse ja vaeste maailmas jne. igatsus Jumala järele, Kristuse rõõmusõnumi järele, mis vabastaks mind selle maailma köidikutest, teeks vabaks, kergeks ja rõõmsaks.
Mihkel: “olles küll pagan, on mul ometi selles ökoloogilise segaduse, sõdade, rahaahnuse ja vaeste maailmas jne. igatsus Jumala järele, Kristuse rõõmusõnumi järele, mis vabastaks mind selle maailma köidikutest, teeks vabaks, kergeks ja rõõmsaks.”
———-
Kristlus ei vabasta sind maailmast. Pigem vastupidi – seob sellega veel tihedamini, sest kui saad kristlaseks, on sinu esmane kohus teenida seda maailma. Ja sa ei saa teenida kedagi, kui tahad olla vaba maailmast.
Kristlus ei tee sind vabaks MAAILMAST. Kristlus teeb su vabaks MAAILMAS. Just selliseba saad sa teenida oma kaasinimesi kõige paremini – vabana selles maailmas, vabana Jumalas.
Kui me ei õpi reeglite kohast kirjutamist, jääme kirjaoskamatuteks ja me pole seeläbi vabad kirjanduses, vaid vabad kirjandusest. Kui me ei õpi reeglite kohaselt arvutama, oleme vabad matemaatikast, kuid see on midagi täiesti vastupidist vabadusele matemaatikas. Kui me ei õpi tundma arstiteadust, oleme vabad ravimisoskusest, mitte vabad ravimisoskuses. Jne. jne.
Sotsiaalses plaanis tähendab eelöeldu, et me saame olla vabad, kui oleme vabad ühiskonnas, mitte aga siis, kui taotleme olla vabad ühiskonnast. Kuid paraku jah, meie väga levinud, aga täiesti infantiilne arusaam sotsiaalsest vabadusest ütleb meile, et vabadus saabub, kui oleme vabad ühiskonnast. Ja see on väärvabadus, mille õigem nimetus on tavaline egoism. Sest vabadus ühiskonnast on ka vabadus sotsiaalsest regulatsioonist, vabadus neist normidest, mis ühiskonda koos ja toimiva ning areneva tervikuna hoiavad, mis meid endid hoiavad ja meile meie eluks teatavad tagatised annavad.
Sotsiaalne reeglistik koosneb paljudest normidest. On tavad, kombed traditsioonid. Kuid on ka seadused. Ja lõpuks on ka kõlbelised normid. Tegelikult on just kõlbelised normid see sotsiaalne baas ja vundament, millest tulenevad tavad, kombed, traditsioonid ja seadused, sest iga meie tegu omab alati kõlbelist väärtust, kuid ei pruugi omada õiguslikku tähendust ja väärtust, ega tähendust ja väärtust kombe või tava seisukohalt.
Vabadus saab olemas olla ja realiseeruda vaid läbi normide tundmise ja järgimise, mitte kunagi aga läbi nende normide mittetundmise, eitamise, hülgamise. Tavade, kommete ja traditsioonide eitajat peetakse üldiselt kombetuks inimeseks. Seadusnormide eitajat õigusrikkujaks. Kõlbeliselt infantiilset inimest aga lausa põlastatakse. Ühiskond – meie ise kokkuvõttes – suhtub väga otse eitavalt neisse, kes püüavad olla vabad ühiskonnast, sest need isikud lihtsalt lammutavad meie sotsiaalset elukeskkonda, meie aastasadadega loodud sotsiaalset reeglistikku ja suhteid, mis on meile kõigile tagatiseks nautida sotsiaalset vabadust.
Kordan öeldut, aga see on väärt kordamist: tõeline vabadus on vabadus MILLESKI, mitte vabadus MILLESTKI.
Vabaduse tasandeid võib jagada kolmeks. On vabadus ainelise elu tasandil, mis tagab meile toimetuleku füüsilises maailmas ja meie kehalise ellujäämise ja elu. On vabadus intellektuaalse elu tasandil, mis tagab meile aruka, loogilise ja konstruktiivse mõtlemise. Ja on vabadus vaimsel tasandil, mis avaldub kõlbelisusena ja millest tuleneb meie sotsiaalse regulatsiooni baas, vundament.
Vabadus oma kõrgeimal tasandil – vaimsel tasandil – rajaneb Jumala aktsepteerimisel, järgimisel ja jumaliku tahte teostamisel iseendas iseendana.
Siit on vaid üks samm taipamaks, et tõeline vabadus ei saa inimese pärisosaks mitte läbi vabaduse Jumalast, vaid üksnes ja ainult läbi vabaduse Jumalas.
Niisiis, igatsedes olla vabad nii oma ainelise elu kui intellektuaalse elu tasandil, peaksime esmalt mõistma tõde neis sõnades: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“
Mihkel: “Kingo ajab mingit pikka segast juttu ,need pole kommentaarid, need on mingid kummalised traktaadid, millest minu paganlik mõistus küll aru ei saa”.
———
Kui siinne temaatika ja lähenemine on su paganlikule maailmavaatele võõras ja tundmatu, siis pole imestada, et kõik kohe paika ei asetu.
Loe rahulikult. Et kirjutan pikemalt, see ei tohiks olla miinus. Küll aga jätab võimaluse mõtet rahulikult jälgida. Ma loodan, et see koht foorumis pole su elus esimene kord kohtuda tekstiga mahus ca 1 lehekülg A4 formaadis? Seda – lehekülg A4 formaadis teksti kjorraga ei tohiks palju olla… Sa ju oled oma elus ka raamatuid lugenud, kas siis pole?
Mu pea läheb lihtsalt lõhki nii targast jutust.Palun alandlikult lihtsaid selgitusi, olen lihtne inimene ja haridust ka pole teab mis palju.
Mihkel, ma ei saa oma kirjutamistes orienteeruda kõige viletsamale arusamise tasemele. See peaks olema mõistetav.
Ma ei oska enam midagi ütelda.Lihtsalt olen tumm.Sarviktaat, kas teil natukenegi häbi ei ole?Kuigi ma tean ,et olen sellise suhtumise ära teeninud.Hr. Kingo, jätanka teidrahule, aga loen teid ikkagi,vahel.
Küsin nõu oma usklikult isalt, tunnistan kõik üles, ehk tema aitab mind.Õnneks tema pole mind veel maha jätnud.Pisarad tulevad silma, ma ei suuda enam
Õde Anu ,ära nuta, maailmas on niigi palju pisaraid.Olge ikka truu oma meestele, mis siis, et see patt on.Olen kuulnud,et vanadel eestlastel oli mitu naist ning maailmas on ka rahvaid, kus naisel on mitu meest.
Vend Mihkel, ma pean nüüd ruttu koju minema, lapsed ootavad ning loomad vajavad talitamist.Nii kaua pole ma selle kirjutusmasina taha veel jäänudki.Aga raamatukoguhoidja on hea inimene, lubaba mul alati üksigi vabal ajal lehte lugeda.Oh küll on hea,et veel on maailma häid inimesi.
Jah, hea on ,kui sõpru on.Mul on ainult kaks sõpra – naabri kass ja Juhan.Juhanil on arvuti ja laseb mul vigadega tippida, õpetas mulle selle selgeks.Ma ei ole ju keskkooli päriselt lõpetanud,seepärast aitab Juhan mul kirjutada õigesti.Sõprus on maailma parim asi, parem kui viin ja naised.
Mu vend, mu lihane vend, miks oled sa nii vihane, millega olen ma selle ära teeninud.Nooruses mängisime kõik koos ja armastasime üksteist ,nüüd aga vaenlased,aga joodik ja ringiaeleja pole ma iial olnud,Et naine ja lapsed mu maha jätsid, pole minu süü.Te olete kurjad, aga ma ei hakka vastu, ei ,ma lihtsalt olen vait.
Kallid õpetajad Kaido Soom ja Toomas Paul.Tulin täna ööseks Juhani juurde,uni läks ära, tema on mu hea sõber, võin minna tema juurde alati, ta võtab mind vastu alati, kostitab pannikookidega ja piimaga ning laseb arvutit kasutada.Ma kirjutasin alguses, et siin lehes muudkui riieldakse või siis vaest Anu töngatakse ,ma mõtlen siin seda sarviktaati.Mina küll sarvikuid kardan , kuigi olen pagan.Kord unes nägin hirmsate sarvedega musta meest ja ta kündis mu kõhu lõhki, niiet soolikad väljas.Toppisin siis soolikaid kõhtu tagasi, ise karjusin kiirabi järele,aga see must mees naeris nii koleda häälega, et lasin püksid täis.Kuida see võimalik oli,seda ma ei tea, sest soolikad olid ju kõik täiesti pusas.See selleks.
Tahtsin öelda, et olen nendele auväärsetele õpetajahärradele küsimusi esitanud, eriti piibli kohta, kuid ühtegi vastust pole saanud.Kas lp. Toomas Paul põlgab mu harimatust, et ei vasta või on kuskil kaugel maal, et ei saa vastata,ta ju nüüd maailma kuulus.Nii ütles mulle mu sõber Juhan, tema teab kõike,ta ütles ka, et mis sa nii tähtsat meest oma lollide küsimustega tülitad.Mina vastu, etka loll tahab targaks saada.Juhan oskab isegi veidi kreeka keelt ja on Piilit uurinud.Vana seadust ta millegipärast ei salli,ainult seda armastuslaulu kiidab taevani ja ka Koguja ütlemisi.Mu arust on aga Koguja raamat väga kurb raamat,kuigi see käib just nagu otse minu kohta,kuigi ma kuningas ei ole.
Kaido Soomi vastustest ma ei saa aru,mu sõber Juhan ütleb,et need olla liiga koolmeisterlikud.Jah ,mina olen vähe koolis käinud, ega ma saa aru küll,miks seda plaksutamist kirikus vaja on,las teatris plaksutavad,aga nalja tahaks küll veidikene,sest Juhan ka ütleb, et nalja peab saama, ei pea kogu aeg surmtõsine olema.Ja kui oled lunastatud, siis pead olema ka väga rõõmus.Mina vist ei ole ,mul kipub tihti nutt peale, kui neid prükkareid näen ja nutvaid lapsi,kuigi ma ise olen ka ju pooleldi prükkar nagu ma varem olen öelnud.Aga tänu Taarale, mul on sõber Juhan, kes mind alati toetab ja ka mind õpetab.
Tubli, Mihkel, jah, vend Kingo räägib küll kõlblusest, kuid heidab kahjuks Teid eemale nagu nartsu. Ärge muretsege, küll leiate oma tee, ja Te olete ju rikas kõigele vaatamata – Teil on truu sõber Juhan. Mina olen Eremiit, see tähendab erak, elan üksi ja mul pole kedagi. Aga nüüd olete Teie ja vestlen teiga meeleldi.
Taoism õpetab, et ole nagu imik. Kahjuks seda ma ei oska, kuid lapsemeelsust tahaksin surmani säilitada. Väikelaste uudishimu , hingepuhtus ja sügav kiindumus oma vanematesse ja loomadesse , kogu ümbritsevasse maailma, mida ta aeglaselt tundma õpib, jah, selliseks ma küll tahaks jääda. Ja mängust ma ka ära ei ütle. Mäng lahutab meelt, kuid ka harib meelt ,kui on hariv mäng või haritud mängupartner.
Lisaks, nagu Teie ütlete, härra Kingo. Te vastate ülal vend Mihklile :Kristlus ei vabasta sind maailmast. Oh armas Jeesus, meie Vend ja Hingesõber, Sa ütlesid ju, et Sa pole sellest maailmast ja et Sa oled võitnud maailma. Andesta meile, et me kääname Sinu sõnu, andesta vend Kingole ja ka mulle, et kipun eksivat venda parandama Sinu nimel. Kui Jeesus on meie tõeline eeskuju, ja me tahame järgida Teda kõiges, siis peame ka vabanema sellest maailmast ,mitte laskma ennast köita ühegi köidikuga,sest Sina , Jeesus oled meie Päästja, kes sa meid päästad surmast, kuradist ja patust nüüd ja igavesti. Ja ikka hõlju natuke maa kohal ,vend Mihkel, ära toetu kunagi kahe jalaga raskelt maa peale nagu kretiin. Nii õpetas ka Uku Masing.