Perekond või ühine ööbimiskoht?
08.10.2008 | ek | Rubriik: KolumnEncyclopedia Britannica’st leidsin traditsioonilise määratluse, mille kohaselt perekonda ei moodusta mitte need, kes jagavad eluaset või ööbivad samas majas nagu öömajalised ja üürnikud.
Perekond «on isikute grupp, keda ühendavad abielu-, vere- või lapsendamise sidemed, kes moodustavad ühe majapidamise ning kes suhtlevad üksteisega» kui abikaasad, vanemad ja lapsed või õed ja vennad. Ühine öömaja on ka oluline, sest see eristab perekonda laiemast sugulaste ringist. Kuid perekonda seob rohkem kui ühine öömaja.
Kui inimesed teevad midagi ühiselt ja ühtmoodi, siis tekib neil emotsionaalne kokkukuuluvustunne üksteise ning ka selle koha suhtes, kus või millega seoses nad koos tegutsesid. Neid võib ühendada sarnane lavaesine kogemus The Sun’i kontserdilt või Toomemäelt tõrvikutega ülesmarssimine Tartu ülikooli aastapäeval.
Kui kõnnid koos teistega mäest üles, kui kannad tõrvikut samamoodi nagu kõik teisedki, siis selline jagatud kogemus kasvatab su kokkukuuluvustunnet teiste marssijatega, kasvatab sinu emotsionaalset sidet ülikooliga ja ka kõigi nendega, kes oma elus on omanud sidet ülikooliga.
Viis aastat tagasi olin Leideni ülikoolis, kus kogu politoloogia osakond lõunatas igal tööpäeval kokkulepitud ajal söökla kindlas lauas. Mäletan, et tööajal leppisime osakonna juhiga vaid kokku, et lähen nendega koos lõunale ja et seal räägime. Söömise käigus tutvustati mind osakonnale, ma leidsin mõne inimese, kellele pakkus minu teema (kirik ja poliitika) huvi ning kel oli minuga tegelemiseks ka aega. Kõik toimis efektiivselt ja kiirelt.
Tööülesanded ei nõua kusagil, et töö juures peaks korraldama ühist lõunatamist, jõule, väljasõite koos matka, grilli ja õhtuse saunaga. Aga ometi tehakse seda. Ja kui tehakse, siis sellises kohas võib olla kodusem töötada. Sest töökoht on siis nagu perekond.
Nii nagu ühe asutuse töötajatest ei saa hästitoimivat meeskonda pelgalt seetõttu, et nende arvutitest lähevad juhtmed samasse serverisse, ei tee ühe katuse all ööbimine inimestest ka veel perekonda.
Pool sajandit tagasi suhtlesid pereliikmed üksteisega rohkem kui tänapäeval. Siis tuli televisioon, mis võttis endale vähemalt osa aktiivse omavahelise suhtlemise ajast. Ent teleri vaatamine oli pereliikmete endiselt ühiseks kogemuseks. Televiisor on nagu kino. Saatest või filmist saavad kõik vaatajad ühiselt osa ning ehkki vaatamise ajal omavahel ei kõnelda, on, millest pärast üksteisega rääkida.
Internetis saab ka inimestega suhelda, kuid üldjuhul on Internetis iga pereliige omaette, tema suhtlusringkond on online ehk väljaspool kodu ka siis, kui ta füüsiliselt istub kodus. Vanematele tundub, et hea on, kui laps vähemalt kodus on. Kuid tegelikult ei tea nad isegi, kus, kellega ja mis asja ta seal Internetis tegelikult ajab.
Georg Wilhelm Friedrich Hegel ütles kord, et perekond on individuaalse altruismi ala ehk koht, kus inimesed teevad teistele inimestele head ise midagi vastu saamata. Nii vanemad kui lapsed seisavad seetõttu dilemma ees: kui palju on nad valmis enda arvelt panustama teiste pereliikmete ja perekonna enda heaks?
Kiusatus on mõelda, et eks võida kõik, kui mina oma esmatähtsad asjad (töö, hobid, sõbrad, sport) hästi tehtud saan ning et küll perekond, kodu ja lapsed võivad oodata. Kui aga järele mõelda, siis sõbrad tulevad ja lähevad, mingi aja tagant vahetuvad nii töökohad kui töökaaslased. Aga perekond jääb.
Alar Kilp
Eriti tore on perekonda ühendav televiisor siis, kui sealt solki sulle kaela kallatakse.
Abielu ja perekond on see sotsiaalne kooslus, kus me saame kõige enam ja vahetumalt õppida seda kõrget kunsti – elada oma kaasinimestega koos kõlbelises maailmas, kõlbelisel tasandil. Sest abielus ja perekonnas reguleerivad suhteid peamiselt just kõlbelised normid, mille aluseks on armastus, ja mitte arvestus. Kui perekonnasiseseid suhteid hakatakse reguleerima õigusnormide abil – kui neisse suhetesse sekkub riik – siis on perekonnas midagi viga ja katki.
Teatavas mõttes on abielu selle sotsiaalse utoopia mudel ja eeskuju, mille poole inimkond on alati püüelnud. Idas oli taoistide sotsiaalne ideaal riik, mis on nagu perekond. Sama motiivi leiame kofutsianistlikust ühiskonnakäsitlusest. Läänes on seda ideed kandnud Jeesus, kes selgitas paljusid taevariigi suhteid just läbi suhete perekonnas, sest need suhted on lähimad ideaalsetele suhetele, kuna rajanevad inimese kõlbelistel arusaamadel. Isa ja poeg (kasajas oleks ehk õigem: vanem ja laps), vend ja vend (miks mitte õde ja vend) – need suhted seadis Jeesus sotsialsetele suhetele eeskujuks.
Kui kaasajas abielu institutsioon laguneb, siis on see üks suurimaid kaotusi, mida lääne ühiskond läbi elab. Ideaal oma elaval kujul kaob tasapisi noorte teadvusest ja abielu asendavad üha enam juriidilised suhted ning seda käsitletakse pigem ajutise projekti kui elupika suhte – kohustuse ja vastutusena poolte vahel ja oma laste ees.
Kõige laastavam on abielu institutsioonile valesti mõistetud arusaam isiklikust vabadusest – et vabadusega ei kaasne ei kohustusi ega vastutust. See pseudovabadus, mis on kaasaja lääne arusaamades seatud ideaali asemele, purustab senise abielu, suutmata midagi võrdväärset vastu pakkuda. Lapsed küll sünnivad kui ikka sünnivad)… aga neil pole enam aimu, mis on terviklik, harmooniline perekond ja millised on sealsed inimsuhted inimeste vahel, ka põlvkondade vahel. Nii ei oska lapsed suureks saades ka ise elada abielus, luua perekonda.
See eeskuju lagunemine ja juba isegi puudumine ning sellest tulenev oskamatus elada abielus, elada kõlbelistes peresuhetes on nagu lumepall, mis põlvkondade vahetudes kasvab aina suuremaks ja toob maailma üha enam oskamatust, õnnetust ja valu juurde.
Ärgem unustagem, et inimene on nii kehaline, intellektuaalne kui ka vaimne olend. Vastavalt on inimene vastutav ma järglaste eest ka kolmes eluvaldkonnas – ainelises, hariduslikus ja kõlbelises.
Pole mingit objektiivset normi või piiri, kui kaua selline vastutus peaks kestma. Meie ühiskonnas on saanud selleks piiriks, mil laps loetakse täiskasvanuks, 18 eluaastat. Mõnes kohas on ka vähem või rohkem. Ja see on ka aeg, mil vanemad peavad laste arengu eest koos hoolt kandma. Hoolt kandma nii tema füüsilise, intellektuaalse kui ka kõlbelise arengu eest.
Inimene saab täielikult vastutusvõimeliseks iseenda eest seaduse kohaselt alles 18-ndaks eluaastaks. See on ka minimaalne aeg, kuni ta vajab elus vanemate otsest tuge. Jah, sealt edasi üha vähem ainelist, kuid tarka nõu ja eetilisi hinnanguid tegelikultläbi oma elu. Kuid tõsi – selliseks suhteks pole vaja enam vanematel ja lastel otseselt koos elada. Suurperede aeg, kus erinevad põlvkonnad kõik koos elavad, on meil ilmselt lõplikult läbi. Selle asemel on meil nüüd aga elektroonilised suhtlusvahendid.
On teoreetiliselt võimalik, et selle hoole kandmist saab alaealise lapse suhtes toimetada eemalt – kui vanemad elavad lahus. On ju rahaülekanded, telefon, videoga messengerid ja kes teab, mis veel tuleb… Ka võib luua mõtelise konstruktsiooni, kus vanemad ka pärast lahutust ja lahku minekut jätkavad sedavõrd tihedat läbikäimist, et saavad lapsele anda maksimaalse määra oma hoolt, kasvatust ja kogemust.
Kuid elu pole siiski nii roosiline ja inimesed nii targad, et laste nimel oma tihedaid suhteid jätkaksid ja nii lastele vajaliku elukogemuse edasi annaksid. Reaalsem ja paljus asendamatu on vanemate ja laste vahetu kooselu ja elukogemus, mille lapsed oma kahe vanemaga koos elades ja olles saavad.
Seega, nn. prooviabielusid võib inimesel olla mitmeid, suhteid lausa palju, kuid kui koos on ilmale toodud uus elu, peaks algama otsese vastutamise periood, mis meie ühiskonnas võiks kesta ca 20 aastat lapse kohta – või: kuni noorim lastest on saanud 20-seks. Selleks ajaks kas on laps juba töövõimeline või elab oma elu edasi õppides ja tavaliselt vanematest lahus. Perekond, kus ta sündis ja kasvas, kaotab lapse jaoks oma vahetu tähenduse. Suhted jäävad, kuid mitte enam nii vahetud.
Edasine vanemate elu ja saatus on aga juba nende otsustada. Mees võib veel soetada uue perekonna ja minna nö. “teisele ringile”, kui ta leiab sobiva partneri ja endas selleks piisavat motivatsiooni, naise jaoks on aga see “teine ring” – võimalus luua uus lastega pere – praktiliselt mõeldamatu. Küll on ka naine vaba elama juba oma elu uue elukaaslasega.
Seega, abielu kestuse määrab ja ilmselt ka jääb määrama vajadus kasvatada üles järgmine põlvkond. Enne ja pärast seda on inimesel teatav “vabaduse“ periood, kuid laste ilmale toomine ja suurteks kasvatamine on see kohustuste täitmise periood, pärast mida ollakse taas vabam oma isikliku elu elamiseks. See oleks ka mõistlik abielu kestuse miinimumperiood. Pikem kestus on aga alati võimalik.
Mõnes, eestist natuke suuremas riigis, näit. usas, on konservatiivsemad evangeelsed kristlased arvamusel et kogu rahvuse kultuur, majandus ja Wall Street on oma teel põrgusse just tradistsionaalse perekonnaelu kiire allakäigu tõttu. Kõikelubav ja raha eest võimaldav elustiil on meelitanud perekonnaliikmed eemale reaalsusest ja isiklikust vastutustundest. Krediitkaartide esimese impulsi peale massiivne ületarvitamine on surunud kõrvale traditsiooniliselt raske töö läbi saavutatava edu mõisted. Spetsialistide arvates ei saa aga ükski ühiskond olla tugev ja paindlik ilma tugeva perekonnamoraalita. Kui rahvahulkadel mandub perekonnaeluga seotud vastutustunne, siis saab sellest üleüldine pühendumuskriis mis väljendub ka terve rahvuse elus. Praegune põlvkond kasvab üles arvamusega et neil on õigus 20. aastaselt omada asju, mille saamiseks nende vanemad pidid töötama 20 aastat ja tihti on selliste arvamuste tulemuseks kergemeelselt tehtud massiivsed, järjest tõusvate interessidega, krediitvõlad. Kuigi võlg pole patt, ei ole see siiski normaalne elustiil vastavalt Pühakirjale, mis ütleb et:” laenaja on laenuandja ori”ja “ära ole nende seas, kes kätt löövad, kes hakkavad käendajaks võlgade eest.” Võlg on väga ohtlik vahend. Sellesse tuleks suhtuda suure ettevaatlikkusega ja Jumala poole palvetades. Õnnetuseks purustab see tavaliseks muutunud, ennast kergemeelselt võlgadesse heitmine paljusid perekondi või on neile väga tõsiseks testiks.
Ja anna andeks meile meie võlad…
Mitte raha või selle puudumine pole kaasaja perekonna lagunemise põhjus, vaid inimestel oma elu aluse puudumine. Need vaesus ja rikkus…?
Armastus ei küsi ei vaesusest ei rikkusest.
Kui aga oma eluhoone on rajatud liivale, siis jah, pole parata et see variseb. Nii ka inimsuhted, ja neist lähimad – suhted perekonnas.
Jeesus tõi sageli näiteid oma mõtete selgitamiseks inimeste tavalisest maailmast. Küll taimede elust, küll loomade elust, sest neid näiteid inimene mõistis. Ta tõi päris palju näiteid ka rahalistest suhetest inimeste vahel. Pole vaja aga arvata, et Jeesus oli seepärast boiloog, zooloog või pangateller. Alati oli tema jutt muust kui taim, loom või raha.
Jep! Aga kui palju perekondi ohverdab, peab ohverdama või ohverdab hoopis meelsamini oma aja isikliku kärjääri ja raha tegemiseks, kui perekonnaga suhetlemiseks? See on varjatud sfäär millest ei taheta eriti rääkida. Muidugi, kergem on rääkida präänikulõhnalisest jõuluõhtu perekonnaatmosfäärist, kus enamus perekonnaliikmeid usub et beebi-Kristus on tulnud taevast alla ainult selleks, et kord aastas moonduda punase ninaga näärivanaks jne…
Jeesus alustas kuulutamist :”Parandage meelt!” Mis tähendab et see on iga inimese esmane vajadus. Mõnel maal, räägitakse ikka veel,kuigi juba rohkem harjumusest kui selle järele elades “God, country and family.” Kuni asjad töötasid selles järjekorras peeti seda maad õnnistatuks. Aga rahakurat õgib ajapikku inimeste südametest välja Jumala, muudab nende arvamuse oma kodumaast raha kasuks, purustab massiivselt perekondi kuni lõpuks õgib ka riigi. Selle suurriigi statistika ja uuringud ei sule silmi rahaliste komplikatsioonide tõttu lahutatud abielude arvu ees. Vastupidi! Nad arvavad et see on traagiline kui suur % noorpaare varsti pärast mesinädalaid, puutudes kokku reaalse eluga ja tõsisemate finantsprobleemidega tormavad kergemeelselt lahutama, mis levib nagu epideemia. Muidugi. Kui härra Kingo ei arva nii ja usub et rahal on tänapäeva perekonnaelus nii väike roll et sellest ei maksa isegi rääkida, siis ma austan tema arvamust, kuigi ei nõustu sellega.
Jah! Jeesus ütles: “Keegi ei saa teenida kahte isandat,ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.” “Aga kurat võttis tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle:”Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad. Siis ütles Jeesus talle:”Tagane minust saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!” Huvitav on panna end mõttes istuma piitsa punuva Jeesuse kõrvale. Ja kui ta selle käsitöö lõpetas, siis tõusis ta “ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad, ja ta puistas laiali rahavahetajate mündid ning lükkas kummuli nende lauad ja ütles: “Kirjutatud on: Minu koda peab olema palvekoda, aga teie olete teinud ta röövlikoopaks.” Võib arvata et paljud religioossed inimesed tol ajal ei julgenud isegi mõelda et nende kirik on röövlikoobas, veelvähem suure häälega välja hüüda. Jeesus julges!! Ok. Mõni võib nüüd mõelda “Oh, aga see oli ju Vana Testamendi prohvet Jesaja, kes ütles nii ja Jeesus ainult tsiteeris teda. Meie ajastul, tänapäeval kõrgeltarenenud ja kõrgeltmõtlevas ühiskonnas ei tarvitse see kehtida, sest tegemist oli Vana Testamendi templiga mida pole enam mitutuhat aastat.” Jah!? Pühakiri räägib insidendist, kus vahetult pärast seda kui Kristus ristil suri, kärises Vana Testamendi “templi vahevaip ülalt alla kaheks ja maa värises ja kaljud murdusid.” Seda sündmust on surelikul inimesel raske ülehinnata, kuid ma olen kindel et Jeesus teadis mis ta teeb , kui ta rahvahetajad pühakojast välja peksis! Ta teadis et Uue Testamendi templiks saab inimese süda! Seda kinnitavad mitmed kirjakohad Piiblist.”Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis.. “(Ef.3:16-17)”Täna kui te tema häält kuuulete, ärge tehke oma südant kõvaks.”(Hb.3:7-8)”Sest see leping, mille ma teen Iisraeli kojaga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: Ma annan oma seadused nende mõistusesse ja kirjutan need nende südamesse ja ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks.” Rahvusvahelisele paganlusele antakse lõpuaegadel meelevald panna aegade ja rahvaste peale raske surve. See on Jumala tõe esiletuleku lõpufaas “Sest kogu loodu ootab Jumala laste ilmsiksaamist.” Seepärast:” Kes teeb ülekohut,tehku veel enam ülekohut, ning kes on rüve, saagu veelgi rüvedamaks! Õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu ennast veel enam.” Eks ole ka käputäiele tänapäeva rahvahetajatele antud meelevald kontrollida maailma majandust ja sõdasid ainult selleks, et tuleks esile iga üksiku inimese südamehoiak oma Looja ees. Eelpool loetust selgus et Jeesusele ei meeldi kui tempel on täis härgi ja lambaid ja tuvisid ja rahavahetajate laudasid! “Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus.”(1Tm.6:10)Sama kehtib ka perekondade kohta.
Ja anna andeks meile meie võlad…
Nii on tõesti Meie Isa Palves! Ja see osa palvest on üpris vastuvõetav peaaegu igale lihalikule loomusele.Aga palve läheb veel edasi… “nõnda kui meiegi andeks anname oma võlglastele.”Mis tähendab et “anna meile andeks sedamööda, kuidas meie anname andeks oma võlglastele.”Ehk “Andke andeks ja teile antakse andeks.”Inimesed loevad meelsasti neid kirjakohti kus neid millekski ei kohustata. Ometi ütles Jeesus abielurikkumiselt tabatud naisele “Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”
Võibolla kastab see teie sinepiseemet!?
Mati – raha on elamiseks lihtsalt vaja. On ütlemine: “Ma ei ela selleks, et süüa, vaid söön selleks, et elada”. Sama võib öelda raha kohta.
Jess! Raha on elamiseks vaja. Aga ma arvan et ka teil hr. Kingo on olnud võimalus näha mis toimub inimestega, kui rahast on saanud nende iidol.Mõnes ühiskonnas on inimesed lasknud sellel iidolil, koos kõigi tema juurde käivate nähtustega, saada domineerivaks ebajumalaks ja suruda ajapikku kõrvale elava Jumala seadused. Jumal ei taha et me oleksime võhikud ja ütleb:”sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja ise endale valmistanud palju valu! Sina aga Jumala inimene, põgene selle eest!”(1Tm.6:10)Samas instrueeritakse meid väärtuste kohta, mis on igavesed ja mille nimel tasub end siin maa peal olemise ajal vaevata:”Ent Jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega. Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast ei või midagi siit ära viia. Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul.” Seepärast, “Nõnda ütleb Issand:Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest, vaid kes kiitleb,kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.” Jumal ei ole rikkuse vaenlane aga tema sõna ütleb :”Ainult tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk..ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab(loe:ka perekonnas) siis ÄRGE PANGE SEDA MIKSKI!”(L.62:10-11) “Ent kes tahavad rikkaks saada, need langevad kiusatuse võrku ja paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed alla hukatusse ja hävitusse.”Sest “Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu maa ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad OTSIKSID JUMALAT.” See on siis inimese loomise põhjus! Seda teab imehästi ka kurat, kes ikka ja jälle püüab tõsta oma aujärje “kogunemismäele” ja teha ennast Kõigekõrgema sarnaseks. Ikka ja jälle ahvatleb ja kiusab ta inimesi selle kaduva maailma hiilguse ja säraga “Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.” Ja ikka ja jälle järgnevad paljud sellele valguse ingliks moondunud suurele lohele, sellele muistsele maole,” keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad ja kes heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga.””Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat:”Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie, kes neis viibite! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks.” “Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars?””Ja kui sa neile kõike seda räägid, siis nad ei kuula sind, ja kui sa neid hüüad, siis nad ei vasta sulle.” “Vaata Issanda sõna on neile teotuseks, see ei kõlba neile.”Kuulge ometi seda, rumal ja südametu rahvas! Silmad teil on aga te ei näe, kõrvad teil on, aga te ei kuule!””Kas te ei karda mind, ütleb Issand, kas te ei vabise minu ees.””Nõnda ütleb Issand: Missuguse ülekohtu leidsid teie vanemad minus, et nad läksid minust eemale ja käisid tühjuse järel ning said tühjuseks?””Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb vägede Issand: Pöörduge minu juurde, ütleb vägede Issand, siis ma pöördun teie juurde, ütleb vägede Issand! Ärge olge oma vanemate sarnased, kellele endised prohvetid hüüdsid, öeldes: Pöörduge ometi oma kurjadelt teedelt ja oma kurjadest tegudest!Aga nad ei kuulanud ega pannud mind tähele, ütleb Issand!” Parandage meelt enne kui täitub patumõõt!”Sest rahvas või kuningriik, kes Jumalat ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks.””Kui te ei usu, siis te ei püsi!”(Js.7:9)
Rahast pole jah vaja teha endale iidolit, mati. Õige. Seda poleks vaja nii pikalt tõestadagi. Kuid ikkagi – raha on tarvilik ja vajalik.
Jutt on siin siiski hoopis perekonnast.
Hr. Harri Kingo, ma loen alati hoolega ja vahel Teie pikki lugusid isegi kaks korda.Olen lihtne inmene nagu Mihkelgi ja sellepärast julgen Teie poole pöörduda.Ma elan maal, aleviku lähedal ja seal raamatukogus saan ma internetti kasutada.Loen hoolega ainult Eesti Kirikut, sest käin igal pühapäeval lastega kirikus ja ka söögipalved, hommikupalvd ja õhtupalved onmeil selged.Mul on hea lauluhääl ja olen õpetanud suurematele lastele Üks kindel linn ja varjupaik, Ma olen väike karjuke, Rõõmusta, ristirahvas ja mõned veel selgeks.Neid me laulame, kui meil vaba aega on maatöödest.Mul on lehm kanad ja lambad.Aga mees jättis mu teise lapse järel maha.Maei ole inetu, kuid ta leidis uue.Ja nüüd tuleb see patulugu.Ma ei tea ,kellelt on mu kolmas laps.Oh Issand!Ja mul käivad minu juurde praegu kaks meest, üks neist on isegi abielus.Ta on vägakena mees ,toob lastele kingitusi ja hoiab mind väga.Teine on noorem ja kui ma orgasmis saan siis ma alati oigan hrmunult;Oh Jumal halasta mu vaesepatuse peale.Ma ei saa midagi teha oma himude vastu, sest õhtul hakab mu ihu lausa kisendama meesterahva järele ja nii ma muudkui annan järele.Ma tean ,et see on patt, aga võitu ei saa.Armas-kallis Harri Kingo , ehk aitate mind ja annate nõu või tulete mind külastama ning hakkate mu hingehoidjaks.Kirikuõpetajaga ma olen rääkinud, et teen pattu, kuid ma ei julge sellest abielumehest rääkida, äkki siis ta enam ei tule.Oh Jumal küll mind õnnetut, hr.Kingo halastage mu pääle ja vastake mulle, palun,anun teiud!
Vaat see on küll suurematele linnadele ja linnakogudustele iseloomulik, et jumalateenistused toimuvad pühapäeva hommikuti. Maakohas, eriti kogudustes, mida teenivad hooldajaõpetajad, on jumalateenistuse algus pigem mõnel pärastlõunasel kellaajal. On paraku ka selliseid kogudusi, kus igal pühapäeval jumalateenistust ei peetagi.
Käisin vaatamas, ka hr. Kingo on mulle kirjutanud, kuid ta saadab mind kirikusse.Tänan Ester, teil on õigus!
Et ühiskond ei püsi majandusel, vaid variseb just siis, kui kaovad moraal ja eetika ja nende aluseks olev jumaliku tahte järgimine, seda näitab meile ajaloost Vana Rooma varisemine, meie endi lähiminevikust aga NSVL – majandusliku ja sõjandusliku gigandi lausa üleöö kokkukukkumine.
Sedasama näeme oma tavaelus iga lahutava abielupaari pealt – ei loe sedavõrd perekonna varad ja rikkused – perekond ei püsi neil ega lähe ka lahku, kui vara ja rikkust vähe on. Armastajad hoiavad raskustes üha enam kokku, mitte ei jookse laiali. Laiali jooksevad raskuste puhul need, kes ei armasta.
Kui perekonnast kaovad moraal ja eetika, kui perekonnas õiguste ja vabaduste kõrval ei võeta endile enam kohustusi ja vastustust, kui armastust asendab egoism ja vaen, siis see perekond hävib. Perekond on sootsiumi algühik ja seeläbi päris täpne mudel sellest, mis meid rahvusena ees ootab, ja miks ootab.
Ma ei näe ühiskonna varisemise põhjustena sedavõrd majandust ja vastavalt ei näe ma meie probleemidele lahendust üha toimivamas ja efektiivsemas majanduses. Samad sõnad ühiskonna ehituskivi – perekonna kohta.
Meie hädad ja valud on meie teadvuses, meie mentaliteedis, hoiakutes, suundumustes – neist algab kas meie tõus… või meie varisemine – kuidas me ise just oskame oma valiku teha.
Aga hr. Harri Kingo ma armastasin oma meest väga, aga ta jättis mu ikkagi maha.ja häbi tunnistada, nüüdarmastan ma kahte meest korraga.Ma tean see ei ole õige ema, kuid lapsi armastan ma üle kõige.Tulge, hr. Kingo ja vaadake ise.Ma kirjutan teile meilaadressil pikemalt.Vabandage.
Ma näen, koos Jaan Toominga lahkumisega on lahkunud ka Anu. Ilmselt solidaarsusest. Loodame, et see nende lahkumine ei vii seda paari lahku Jumalast.
’Pool sajandit tagasi suhtlesid pereliikmed üksteisega rohkem kui tänapäeval. Siis tuli televisioon, mis võttis endale vähemalt osa aktiivse omavahelise suhtlemise ajast. Ent teleri vaatamine oli pereliikmete endiselt ühiseks kogemuseks. Saatest või filmist saavad kõik vaatajad ühiselt osa ning ehkki vaatamise ajal omavahel ei kõnelda, on, millest pärast üksteisega rääkida.’
– Vaat see on huvitav lõik Alar Kilbi suht uitmõttelises loos, mida ka Hegeli tsitaat eriti ei suutnud õilistada.
– Kuidas tundunuks, kui ‘TV’ asemel olnuks ’kirik’. Ma mõtlen ühendavas mõttes et pärast oleks, mida üheskoos arutada?!
See telekavaatamise idee muutmaks peret turvalisemaks, sidusamaks on küll üsna kahtlane mõte. Kas seob helendav ekraan iseenesest ning lahus sisust, – või loeb ka see, kas vaadatakse pornot või jumalateenistuse ülekannet? Kas üksteise jaoks on rohkem aega nendes peredes, kus pool päeva istutakse ekraani ees, – või hoopis peredes,kus telekat polegi?
Liiati on ka meie maal uus trend, et pere peale on mitu pildiaparaati, nõnda et ekraanid-monitorid on üha enam peresisest võõrandumist süvendavad. Mõttemallidest kõnelemata, mis Hollywoodi filmimaailmast vanemate ja eriti laste ajudesse ladestuvad ning mis pigem kuradi kui Jumala vaimu on. Irooniaga: kas TV-st hoovav vägivald ongi see sidusollus, mis ühendas nt. Oru nelikmõrva ohvreid. Kõik andsid kõigile nuga, nii et ühisnimetaja oli täitsa olemas. Vabandust, tragöödia ohvrid ei ole ilkumiseks, – Jumal halastagu neile ja heitku armu, kui kuidagi võimalik. Kuid selle terava näite najal peaks olema ilmne, et Telekas on üks teine jumal kui see, keda Jeesus presenteeris.
Perekond või ühine telekavaatamiskoht?
struula – kunagi nähti kurjust raadioaparaadis. Siis kehastas kurjust kino, mis oli üks jumalavallatu koht. Küllalt huvitav on fakt, et siin ja täna elab meie seas keegi, kes näeb ikka veel televisioonis kurjust!
Eksid, Kingo, sa vist ei lugenud hoolega või lihtsalt otsid vaidluskohta. On suur vahe, kas vaadata pornot, AK-d või jumalateenistust. Telekas ise ei ole kuradist. Vabalt!
“On suur vahe, kas vaadata pornot, AK-d või jumalateenistust. Telekas ise ei ole kuradist.”
——-
Täiesti nõus, struula. Ja vaidluskohta ma ei otsi – seda siin polegi. Lihtsalt mõte selline sulle: pole vaja kirjutada banaalsusi, nagu see tsiteeritu.