Otsiti teaduse tegemise mõtet
17.09.2008 | ek | Rubriik: Artikkel
Tartu ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis peeti 12. septembril üliõpilastele suunatud konverentsi «Teadus ja elu. Sisu ja siht», mille eesmärgiks oli panna noori juurdlema teaduse tegemise mõtte ja oma koha üle maailmas.
Käsitletud teemad jagunesid kolme kategooriasse. Maailmavaate osatähtsusest teaduses kõnelesid filosoofid prof dr Nancey Murphy ja dr Peter Payne USAst, vabadusest ja vastutusest teaduses ning eetilisest piirist inimese sekkumisel loodusesse kirjandusteadlane mag Hansjörg Baldinger Šveitsist ning eetikaõppejõud ja teoloog mag Meego Remmel.
Sellest, kuidas täita oma missiooni maailmas, rääkisid informaatikaõppejõud dr Tarmo Uustalu ning andragoogikaõppejõud ja teoloog dr Einike Pilli.
Maailmavaateline dialoog
Konverentsi keskne idee oli arutleda vabaduse, vastutuse ning eetiliste väärtuste olulisuse üle. Kõik ettekanded keskendusid teaduse ja kristluse seostele, tõdedes, et inimkond võib kasutada teadust, leidmaks vastuseid intellektuaalsetele kriisidele, mis kerkivad esile meie oma traditsioonis.
Kirjandusteadlase Hansjörg Baldingeri sõnul võivad ootamatuid vastuseid maailma paradoksaalsusele anda valitud lõigud Piiblist.
Dr Peter Payne paiskas õhku küsimuse, kas teaduse ja kristluse maailmavaated on konfliktis. Ta tõdes, et kui jätta kõrvale dispuut evolutsiooniteooria üle, on antud teema palju laiem ja põhimõttelisem ning sageli nimetatud vaated hoopiski toetavad teineteist.
«Üldiselt võib vastandlike maailmavaateliste veendumuste ja erinevate eetiliste argumentatsioonide vahel sildu luua praktiline teadmus, et erinevaid maailmanägemusi ja eetilise arutlemise loogikaid kehastavate traditsioonide, kogukondade ja isikute, sh teadlaste endi vaheline dialoog võib aidata näha üht ja sama probleemi erinevatelt ja üksteist täiendavatelt vaatenurkadelt ning sünnitada seeläbi eetilist ühtsust mitmekesisuses,» jätkas teemat Meego Remmel.
Tarkade valikutega
Et ka arvutamine on loodusteadus palju enamal määral, kui üldiselt arvatakse, tõestas infotehnoloog Tarmo Uustalu. «Ka arvutiteadlane seisab silmitsi eetiliste valikutega, olgu panustajana tehnoloogiasse, mis järjest valdavamalt ja kiiremini kui iial varem teisendab ühiskonna kogu olemist, või siis teaduse kui institutsiooni kandjana hiigelsammudega bürokratiseeruvas teaduskorralduses,» selgitas ta.
Kõige teadusliku kõrval aga ei tohiks unustada isiklikke unistusi. Sest kõik algab unistusest. Ning mida julgem ja selgem unistus on, seda parem. Ent unistuse järgi tegutsemine ei ole roosi õielehtedel kõndimine – see eeldab tarku valikuid mitme hea vahel, pinge ja üksilduse talumist, kõneles Einike Pilli.
«Oma unistuse jälgedes käimist toetavad viis pädevust: ühe valdkonna põhjalik tundmine, sünteesiv mõtteviis, loovus, teistsuguste tunnustamine ja vastutav eluhoiak. Julgen juba praegu öelda: niisugune elu on elamist väärt.»
Konverentsi lõpetas ettekandjate elav paneeldiskussioon.
Merje Talvik
Need kolm vaala on teadus, religioon ja filosoofia.
Teadus on väga kasulik inimesele kolmest aspektist: teadus on materiaalse maailma ja selle seaduste tunnetusvahend, teadus hajutab inimlikke illusioone ja teadus on inimese elu kergendav. Kuid NB! – teadus ei tegele Jumalaga mitte mingil moel – pole ei teadusharu, teadusinstitutsiooni ega teadlast, kes Jumalaga tegeleks. Teadusel on oma koht inimelus, nagu on inimelus oma koht filosoofial ja religioonil.
On mõttetus, kui religioon hakkab teadusele midagi ette kirjutama, sama mõttetus tuleb välja, kui teadus üritab asju ette kirjutada religioonile. Filosoofia ja filosofeerimine on inimtegevus nende kahe kokkupuutepunktis – filosoofia rolliks on inimteadvuse tasandil kooskõlastada terviklikuks kahene inimkogemus – maine ja vaimne.
Mingist kooskõlastatusest inimese jaoks ei saa olla juttugi, kui filosoofia üritab neid kahte kogemust vastandada või ühte neist olematuks kuulutada. Filosoofia eri suundades on kuulutatud olematuks nii mateeria (subjektiivne idealism), kuid ka vaim (materialism). Mõlemad suunad on n.ö. ekstreemsused, kuid ajalooliselt on see ilmselt paratamatu – mõistmaks seda “kuldset keskteed” (väljend budismist) tuleb ka äärmused läbi käia.
Kaasaja inimmõte ei otsi enam paaniliselt vastanduvust mateeria ja vaimu vahel, nagu see oli kombeks 19. ja 20. sajandil, vaid püüdleb selle poole, et filosoofias – inimeses eneses – kooskõlastuksid need kaks inimkogemuse reaalsust – vaimne ja materiaalne reaalsus.
See uus arusaam ja suund kooskõlastatusele on toonud kaasa muudatusi nii teaduses, religioonis kui filosoofias. On vahetumas paradigmad – ja lausa “metaparadigma” tasandil – ei tegeleta enam sedavõrd nende kolme vastandamisega ja neist kolmest selle ühe ja õige eraldamisega, kui kooskõlastamisega ja mõistmisega, milleks on üldse teadus, religioon ja filosoofia meile oma kooskõlastatuses head ja kasulikud?
Me oleme muutunud arukamateks ja praktilisemateks – me ei tegele enam sedavõrd oma maailma kildudeks lõhkumise ja kildude üksteisele vastandamise, kuivõrd kooskõlastamise ja ülesehitamisega. Ja see tähendab, et me ehitame üles iseennast. See on loovuse tee ja tasapisi tuleb maailma ka mõistmine, et teisiti me ei saagi, kui tahame olla täna enamat kui eile ja homme enamat kui täna.
Teoloogia võib ka olla teadus, kui ta on tasemel.
Ma pidasin teaduste all silmas siiski reaalteadusi. Teoloogia kuuluks antud kontekstis filosoofia alla.
Ärge soperdage hr. Kingo, siis ei pea Te ennast õigustama.
Julius, te võiksite olla kas viisakas kaaskommenteerijate ja lugejate suhtes või kui te ei oska ega suuda – siit lahkuda. Sellise vihkavana olete te siin foorumis oma sisutu lobaga liigne.
Kuidas saab minu kommentaar sisutu olla, kui ta juhib tähelepanu Teie mõtlemisvigadele?!
Et aga teaduse ja teadvuse teema on intrigeeriv, siis veidi sellest teadusest ja teadvusest ja nende rollist meie maailmatunnetuses. Ning alustaks matemaatikast – puhtast loogilisest teadvuse abstraktsioonist olemise ja selle suhete kohta, sest selle näitel on ehk seda teemat parim avada.
Kurt Gödelilt pärineb 20. sajandil arusaamu matemaatikast ja tunnetusest muutnud teoreem mittetäielikkusest: aritmeetika postulaatide range aksiomatiseerimine annab formaalse teooria, millest ei saa tuletada kõiki tegelikult tõeseid aritmeetikaväiteid. Ehk: teoreem A on tegelikult tõene, aga kasutatud formaalsest süsteemist endast tõesust tuletada ei saa, tarvis on aksioome lisada. Lisamise korral ilmnevad uued tõesed, aga tõestamatud teoreemid, mille tõestamiseks on tarvis jälle uusi aksioome lisada jne.
Sellest mitte vaid aritmeetikasse puutuvast teoreemist tuleneb, et lõpliku aksiomaatika abil ei saa aksiomatiseerida ühtegi lõpmatust sisaldavat, piisavalt keerulist süsteemi, olgu siis tegemist matemaatilise või matemaatikavälise süsteemiga.
Wittgenstein kirjutas ilmselt sellet tulenevalt, et “Filosoofia eesmärk on mõtlemise loogiline selgitamine ja see on tegevus, mitte teooria. Filosoofiline teos koosneb peamiselt selguse toomisest. Filosoofia tulemus pole mitte hulk filosoofilisi väiteid, vaid väidete selgus.’’ Jääb vaid Wittgensteinile lisada, et selgus filosoofis eneses.
Tsiteeritu on sisuliselt sama, mida olen varem kirjutanud – teadvus, intellekt, keel on vahendid vaimseks arenemiseks. Idas on aastatuhandeid tagasi vaadeldud tekste – suutraid – kui teatavas mõttes loogilisi suletud ja lõplikke süsteeme – kui vahendeid ja tehtud selget vahet märgilise ja reaalse maailma vahel.
Veelgi üldistavam näide oleks mandalad – need on märgilised infot edastavad süsteemid, vahendid ja kellelgi ei tuleks pähe mandalat tõestama hakata. Tõesus on selgus süvenejas ja mediteerijas ja nagu näha – Wittgensteini arusaam on Ida omaga vaat et samane.
Budism vaatleb subjekti ja objekti eeskätt kui nende seost. Jäetakse küsimata küsimused objektist ja subjektist, tähelepanu koondatakse suhtele – vaatlusele. See on ka ainus reaalsus – dharmad, mil pole iseseisvat olemust, mille tõttu reaalsus on üheselt määramatu. Heisenbergi määramatusprintsiip oleks lääne teaduse poolt sellesama vaate teaduslik kinnitus. Ida ja Lääne arusaamade lähedus ilmneb ka Gödeli mitetäielikkuse teoreemist.
Universum on lõpmatu – inimteadvus on lõplik ja piiratud – seetõttu pole loogiliselt ka teadvuse väited Kõiksuse kohta tõestatavad, kuigi nad võivad olla tõesed ja kasutatavad. Taotleda midagi muud kui selgus vaatlejas – muud eesmärki püstitada oleks liiast. Wittgenstein, Lääne matemaatika, budism ja kaasaegne kvantfüüsika on selles ühel meelel.
Tavaliselt me ei puutugi kokku lõpmatute süsteemidega. Isegi teadvus ja keel, mis on potentsiaalselt küll lõpmatud, on reaalselt siiski enam-vähem piiritletud lõplikkus. Seda enam mistahes tekst – see on lõplik. Piiratud süsteemis on teatud aksiomaatikast lähtuvalt võimalik jõuda praktiliste tulemusteni ja teadvus, keel ja mõtlemine ongi praktilised vahendid, kusjuures loomuliku keele sõnu ei saa defineerida. Konkreetsete sõnade kasutus ongi reaalne keel ja reaalsete tähenduste seostatus öeldava konkreetne tähendus. Seejuures pole tähendus ühene, pigem mõistetav tähendusväljana, mille piirideks on teadvus ja keel ise.
Kokkuvõtvalt; niisiis:
Teadvuse ja mõtlemise jaoks ei ole olemas kindlat lõplikku ühest alust, millest kõik muu loogiliselt tuleneb. Baasväidete alusel saame küll tegutseda, kuid nende tõesust ennast peame ja saame vaid tõestuseta eeldada. Selline meie teadvus ja maailm selles on – meie mõtlemise alus on oletus võimaluseta tõestada.
Kas teadmistest (ja laiemalt teadvusest) on ka abi, kui teadvusel on toetuda vaid oletustele?
Võiks vastata nii, et relogioon on küll emotsionaalne, kuid emotsioon ise pole religioon. Kõige lähemale eneses elavale jumalikule vaimule ei jõua me läbi emotsionaalsete meeleseisundite vaid kasutades oma teadvust ja intellekti ülevale mõteldes – kasutades mõtlemist kui vahendit arenevaks osaduseks jumaliku vaimuga eneses, olles meditatsioonilaadses osaduses jumalikuga. Vaid korras vahenditega saab saavutada tulemust. Tulemus aga saabub ja realiseerub kui meie olemise Tõelus alles vaimse olemistasandil ja see vaimne Tõelus on ka kogu meie tõestamatuste tõestus, mida me vaimsest madalamal pole põhimõtteliselt suutelised leidma.
Budist Harri, kummardan Te ees maani!Kui kenasti te New Age`ilikult kõik ühte patta panete.Ainult teadvuse ja intellekti millegipärast eraldate.Tubli, lausa Gödeli geniaalsust vääriv kirjatükk!!!Ja milline tark mees : lisab Wittgensteinile oma sügavat arusaama.Oi-Oi-lausa röötsakile paneb!
Lisan jätkuks 21/09/2008 – 07:00 ühe mõtte teadvuse kohta – õigemini, inimteadvuse piiride ja piiratuse kohta:
Jumala läbi tekkis meie universum, nagu seda astronoomia vahendusel mõistame ja tekkisid aeg ja ruum ja aja ja ruumi arengulised maailmad, sh. ka meie maailm – planeet Maa. Kuidas aga see kõikide “alguste algus” täpselt välja nägi…? Ja milline on see kõikide “lõppude lõpp”?
Teadus pole sugugi üksmeelne, et aeg ja ruum just Suure Paugu läbi tekkisid. Ja pole kaugeltki selge, et kõik, mis eksisteerib, peab just ajaline ja ruumiline olema. Elementaarosakeste maailm on võrreldes meie makromaailmaga ikka totaalselt teisiti toimiv, aja ja ruumi mõisted kaotavad seal sisu. Mustas Augus aga lagunevad nii aeg kui ruum meile kujuteldamatul moel.
On muid teooriaid universumi tekke ja eksistentsi kohta kui see, mida praegu Suure Paugu nimetuse all õpime koolis. Et 1000 aasta pärast on tänased kaljukindlad teaduslikud tõed teaduse ajalooks saanud – see on kindel. Lisaks ei suuda me kunagi korraldada teaduslikku eksperimenti ja luua ajas ja ruumis veel teist samalaadset aja ja ruumi universumit, nagu on see, milles me elame, ja uurida, mis oli enne seda ja mis tuleb pärast seda. Võime ka sellest “alguste algusest” ja “lõppude lõpust” filosofeerida, kuid taas – me ei oma sellest vähimatki kogemust ega ettekujutust, mis on milleks ja kuidas õieti…?
Jumal on igavene ja kõikne, ajatu ja ruumiga piiramatu. Meie inimlikel loogilistel teooriatel on aga teatavad mitte formaalsed, aga just sisulised piirid.
Me võime oma intellekti abil formaalloogiliselt minna lõpmatult tagasi mööda seda põhjuste-põhjuste-põhjuste rida mingi algse põhjuse suunas… või liikuda lõpmatult lõppude-lõppude lõpu poole, jõudmata kunagi esmase alguse või viimase lõpuni.
Kuid selline formaalloogiline minemine üha algsema algse suunas, üha tagasi sinna alguste alguste-alguste alguse juurde ja üha lõplikuma lõpu suunas on tegelikult täiesti tühi mõttetöö. Sest me ei suuda enam kuidagi ette kujutada näiteks mingit “10-nda astme alguste algust” või “lõppude lõppu” – see oleks meile vaid puhas loogiline formaalne skeem ilma mingi kogemusliku sisuta.
Loogiliselt peame tõmbama kusagile oma teooriatele teoreetilise piiri – et SEE siin on ALGUS, kust tagasi minna enam ei saa, ja SEE siin on meie arutluste LÕPP, kust edasi minemisel puudub mõte. Umbes samalaadselt, nagu me ei saa minna rohkem tagasi temperatuuriga külmuse poole kui seda võimaldab absoluutne nulltemperatuur või ei oska vastata, mis tuleb pärast lõpmatust.
See pole olemise enese piiratus, vaid meie teadvuse piiratus, ja sellest oma teadvuse piiratusest peame lähtuma oma teoreetilistes arutlustes, et jõuda mingi praktilise ja meile kasuliku tulemuseni.
Astronoomia pole kunagi tõestanud Jumala olemasolu.On ainult üksikuid usklikke astronoome.
Austet kirjutaja võiks tutvuda meie suurima astronoomi Ernst Öpiku tööga “Ostsilleeruv universum”.Universum ei ole lõputu, ta kas hakkab kunagi kokku tõmbuma või avardub lõpmatult. Praegu kaldutakse arvama, et siiski avardub lõpmatult.Siis hajuvad lõpuks ka mustad augud.Meie saatus on teada juba tükk aega tagasi: bioloogiliste olenditena me mingil juhul püsima ei jää.Juba kasvõi päikese hukkumise tõttu.Nagu Te teate ,ta lihtsalt lõpuks plahvatab ja hävitab kõik , mis maa peal,muutudes hiljem kääbuseks.Ei ole mõtet astronoomiat eriti julgustuseks tuua “praktiliste” elusuunitluste määramisel.Muidugi on veel ehk multiuniversum ja on ehk kunagi võimalik välja pääseda meie universumist (ussiaugud jne.),samuti on huvitav stringiteooria, kuid kahjuks praegu veel jääb see kõik ulmevadkonda.Meister Eckhart ütles :”Kes patrab Jumalast, ei tea Tast mõhkagi”.Aamen
Ah jaa! See, et Universum on lõputu, oli kuuekümnendate aastate kümnenda klassi astronoomia õpikutes.Kas olete sellest ajast,hr.Kingo?
Ei soovi teiega suhelda, Julius.
Kuid edasi teaduse osast.
Teaduslikkus ja teaduslik jumalatõestus või tema olemasolu ümberlükkamine on muidugi kena idee ja soov, kuid teadus pole siiski nii kõikvõimas kui seda ollakse harjunud arvama.
Teadus tegeleb materiaalse maailmaga või üritab midagi, mis on vaadeldav mittemateriaalsena, taandada tagasi mateeria tasandile, et seda siis just materiaalsena uurida. Viimase tegevuse näiteks on psühholoogia ja aju-uuringud, kus inimteadvust vaadeldakse materiaalsel ilmingute tasandil, kus inimesele avalduvat ja teadvuses kogetavat püütakse kirjeldada ja fikseerida ainelisel tasandil, lahus teadvuse sisust.
Teaduse alus ja meetod on eksperiment, seejuures eksperiment materiaalses maailmas materiaalses fikseeritud tulemusega. Kuid teadus on võimetu teadvuse “sisu” uurimise vallas. Me oleme võimelised küll fikserima aju ainelisi elektrokeemilisi protsesse, kuid ei ole võimelised midagi ütlema selle kohta, mis on nende protsesside taga, mis on nende olemus, tähendus ja mõte, mis väärtuseks nad on meie jaoks. Kuidas fikseerida ideed, kujutlust, tundmust, vaba tahet, kogemust, ideaali jne?
Teadus peab tõeseks vaid seda, mida saab materiaalselt fikseerida. Teaduse objektiks ei saa seepärast olla n.ö. puhas teadvus, teadvuse sisu kui mõte, idee, mis on lahutatud selle ainelisest kandjast – ajust ja sealsetest närviseostest. Veel vähem saab teaduse objektiks olla vaimne reaalsus, mille kandjat pole ainelisest maailmast üldse leida. Kujutleda vaimse ülimat ilmingut – Jumalat – teadusliku eksperimendi ja ainelise fikseeringu objektina on midagi enamat kui isegi senine massiline ulmekirjandus on teinud.
Teaduse ja teadvuse vahekorra kohta võib öelda, et inimese jaoks ongi alati tema kogemus ülem ja avaram reaalsus kui teadus seda käsitleda suudab ja teadustõena kirjeldada oskab, sest teadus ei suuda hõlmata kogemust – vastupidi – teadus on ise osa inimkogemusest, ja sedagi vaid materiaalsel olemistasandil. Pole ilmselt võimalik anda inimtunnete, -mõtete ja ideaalide matemaatilisi valemeid või neid kogetavaid reaalsusi uurida kuidagi lahus inimesest enesest tema ainelises eksistentsis.
Et mõista vaimse reaalsuse kaugust teaduse eksperimentaalsest alusest, siis võib öelda, et umbes sama suur samm oleks meie teadvusreaalsusest teha veel edasi vaimsesse reaalsusesse kui on teha ainelisest ja ainelises fikseeritud eksperimendist meie teadvuse subjektiivse reaalsuse, inimteadvuse sisuni.
Kõiksuses ongi kaks n.ö. absoluutset reaalsust – vaimne ja materiaalne. Ja seegi on taas vaid inimese teadvuse eristus ja vastandamine, et kaks – sest mittesuhtelisel, terviklikul olemistasandil, moodustavad need kaks ühe tervikliku olemise. Pole ju mingit alust eeldada, et olemine kui tervik oleks kuidagi iseendaga vastuolus ning seeläbi katkine.
Inimteadvus (üldisemalt aga teadvus üldse) on see “koht”, kus need kaks poolust – materiaalne ja vaimne – kohtuvad ja kooskõlastuvad, üheks saavad. See kohtumine, kooskõlastumine ja üheks saamine on inimese areng oma relatiivsusest ja osalisusest absoluutsuse ja terviklikkuse suunas – teekond Jumalast kui algsest Jumala kui lõpliku suunas, minek alfast oomegani.
Oleks õige vaadelda Jumalat üheaegselt nii algse ja lõpliku, kuid ka arenevana – relatiivsena – liikumises algsest läbi arengulisuse oma lõplikkuse suunas.
Me võime siinkohal öelda, et Jumal on see kõik korraga – nii alfa, oomega kui ka nende vahele jääv. Ja Ta on nii enesesolev kui avalduv, nii immanentne kui transtsendentaalne, nii eelisiksuslik, isiksuslik kui ka üleisiksuslik oma meile mõistetamatul moel… Ta on kõik, mida inimteadvus oskab ja suudab oma ahtas ajalises teadvusruumis leida, vastandada, kooskõlastada.
Aga Ta on alati ja igavesti märksa enamat veel.
Teadus on pädev vaatlema eksistentsi materiaalset – ainelis-energeetilist poolt, vaimne jääb teaduse uurimisvaldkonnast igaveseks välja ning teadvus ise kui materiaalse ja vaimse süntees jääb teadusele lõpuni käsitamatuks just teadvuse vaimse poole teaduslike vahendite ja meetoditega käsitamatuse tõttu. Teadus meie kaasaegses mõistes on piiratud materiaalse, ajalise ja ruumilisega. Vaimne eksistents aga neid piire ei tunne, seepärast on teadus vaid vahend meie teel vaimse Tõeluseni, ei enamat.
Teaduse all pean silmas siiski reaalteadusi, neid, mis oma “keelena” kasutavad matemaatikat. Sellised teadused nagu keeleteadus või psühholoogia on pigem lähedasemad filosoofiale kui reaalteadusele ja sedavõrd vaid “päristeadused”, kuivõrd nad oma uuringutes kasutavad matemaatikat ja mõõdetavaid ning kontrollitavaid eksperimente.
Teaduse abil saame n.ö. teaduslikke teadmis, kuid sellist asja nagu “teaduslik maailmavaade” pole reaalselt olemas. Maailmavaade on midagi, mis alati väljub teaduse kui ainelise faktitõe raamest.
Ongi kummaline lugeda, kui keegi kirjutab oma ausaamadest kui “teaduslikust maailmavaatest”. See näib mulle alati sama tark kui öelda, et ta juhindub oma igapäevaelus neljast interaktsioonist ja tõest, et E=mc2.
Mateeria ja vaim – ühe ja sama terviklikkuse kaks poolt – kohtuvad ja moodustavad selle, mida oma teadvuseks nimetame.
Just inimteadvuse vaimset poolt pole teadus kunagi võimeline käsitlema oma uurimisobjektina. Teadus on alatiseks vaid osa meie tunnetusest ja kogemusest, seda tänu oma jäigale piiratusele materiaalse olemisega.
Nali naljaks, aga selles naljas on tõde: juba teadlase enese teadvuse olemasolu on tõsiasi, mis ületab teaduse enese uurimisvõimalused ja tõestab selliste vaadete piiratust, mis kõike vaid ainelisena oskavad käsitleda.
Täiuslikkus on üks Jumala omadusi. Ning see toob enesega küsimuse, miks Jumal ei jäänudki oma absoluutsele tasandile, miks oli tal üldse vaja midagi luua?
Täiuslikkus kui absoluutsusesse aheldatus oleks Jumalale enesele tema olemises ränk piirang – kõiksus oleks tekkides hetkeliselt valmis ja lõpetatud olnud. Kui kõik oleks täiuslik loomishetkest, poleks loomist olemas ja poleks loodut olemas. Budismis on vaade, et kõiksus ongi vaid välgatus igavikus… ja ka sellisena võib absoluudi tasandilt ajatusest ajalikku olemist vaadelda.
Olemine on mitte ainult absoluutne, aga ka allabsoluutne – ebatäiuslik, suhteline, paljususes, dünaamiline ning see lisab olemisele arengu dimensiooni – olemine, Kõiksus on arenguline. Seega, Kõiksus on mõlemat – absoluutne kui täiuslikkus kui ka allabsoluutne – ebatäiuslik ja arenguline. Arengulisuse läbi on Absoluut ennast tunnetav ja loodu Jumalat tunnetav.
Sünnist või loomisest alates täiusliku inimese seisukohalt puuduks sellisel olendil arengukogemus ja sel juhul jääb küsitavaks ka tema täiuslikkus. Sellises olemises nagu meie, inimesed, end tunneme, saame aga nii arengukogemuse kui ka absoluudikogemuse ning viimane saabub just läbi arengulisuse.
Et midagi olla, tuleb olla ka midagi teist kui ollakse – muutumises enese algse olemise suhtes, teisenemises, mis aga ei saa jääda mehhanikaks etteantud tasandil – a la kellamehhanism, mis võiks põhimõtteliselt samasena – kellamehhanismina – lõpmatuseni tiksuda.
Hea-halb ja headus-kurjus eksisteerivad vaid allabsoluutsel tasandil ning on paratamatud aregulises olemises, olles aga tõhusad stiimulid arenemiseks. Seejuures – halb ja kuri on iseseisva olemuseta, suhtelised, relatiivsed reaalsused Absoluutse Reaalsuse – Täiuslikkuse kõrval. Meile on nad nö. reaalsed, kuna oleme ise osalises reaalsuses. Olemuslikult on nad aga iseseisva olemuseta ebareaalsused.
Me tahame nii väga teada, mis on tegelikult, pärsiselt, mis on reaalsus… Kuid kardan, mõiste ‘reaalsus’ jääb sama määratlematuks mõisteks kui näiteks mõiste ‘kõik’. Et olla praktiline, võiks ühe arutluse käigus sellistele mõistetele nagu ‘reaalsus’ omistada mingi konkreetse tähenduse ja oma arutluses ka jääda selle tähenduse juurde. Sel juhul leiame ehk mingid meile olulised seosed – mõistame midagi, meis selgineb miski. Mingis teises arutluses tuleb sama mõiste veidi teisiti määratleda – kontekst on teine.
Te mäletate koolimatemaatikat. Teoreemides kasutati sümboleid A, B ja C jne. Eks igas teoreemis anti sümbolite tähendused ja jälgiti, et tähendused ei muutuks. Otsida, mida tähendavad A, B ja C iseenesest on mõttetu tegevus. Võiks ka lahti võtta õpiku ja sealt lugeda… kuid olemasolev traditsioon on küllalt ähmane ja liiga lai mõiste. Traditsioone on erinevaid ja võib arvata, et nii palju kui on filosoofe on ka määratlusi.
Minu jaoks on küsimus pigem käsitlusloogikas kui selles ‘reaalsuses’. Ja loogika ei tegele sedavõrd mõistete kui seostega. Seosed aga peavad olema täpselt lahti kirjutatud ja põhjendatud. Raskuspunkt ei lange mitte sellele, mis on A, B või C iseenesest, vaid kuidas nad on seostatud. Ja mis sellest tuleneb. Lihtsamalt ja lühemalt: A+B=C räägib meile mitte sellest, mis on A, B või C vaid teatavast seosest: “Kui… siis…”
Iga traditsioon on erinev seostatuse viis – erinev reeglistik opereerimiseks. Kõik taandub aksioomidele, millest lähtume. Teatava aksiomaatika raames võib üles ehitada suurepärase teooria… mille tõesust tema enese varal kahjuks tõestada ei saa. Kuid pole lugu – inimesele loeb enam sellise teooria pragmaatiline aspekt. Kokkuvõttes on see määrav. Ja sellised ilusad ja lõpetatud, kasutatavad… kuid oma tõesuse poolest tõestamatud teooriad ongi meie maailmapilt, sh ka see, mida siin sõnaga “reaalsus” tähistame.
On kolmene võimalus reaalsuse mõistmiseks: subjekt – vaatlus – objekt. Reaalsust võib käsitleda selliselt, aga võib käsitleda ka vaid vaatlusena, nagu budism, muuseas, just pragmaatikast lähtudes. Arvata budistlik loogika millekski lihtsaks tema pragmaatilisuse pärast oleks ilmselge eksitus.
Minule on pakkunud huvi kaks võimalust – holograafiline paradigma ja antroopsusprintsiip. Mulle on huvi pakkunud nende kahe sünteesi võimalus. Kumbki neist pole vaadeldav mingil juhul Jumala tõestusena, kuid kumbki neist ei välista kuidagi Jumala mõistet. HP ja AP pigem eeldavad kui välistavad Jumala. Kuid jah – mõlemad arutlused on pigem katse luua süntees materiaalsest ja teadvuslikust. Kumbki ei räägi midagi reaalsuse kolmandast – vaimsest aspektist, mille kõrgeimaks üldistuseks ja reaalsuseks on Jumal.
On ka teine võimalus mõistmaks ennast ja maailma – mitte alustada enesest lähtuvalt Jumala otsimist – mitte käia inimlikku teed – vaid alustada Jumalast lähtuvalt enese leidmist – käia jumalikku teed… See oleks inimliku läbi jumaliku mõistmise tee – võimalus, mida Jeesus meile pakkus.
Kuid selle koha peal on paras panna siinkohal punkt – see oleks juba teise teema avalause.
Kokkuvõtlikult see, mida olen siin öelnud:
1. Teadus on alati kitsam kui inimtunnetus ja kogemus.
2. Teaduse piirid määrab tema objekt ja meetod – materiaalne olemistasand.
3. Teadvus “koosneb” ainelisest ja vaimsest poolest – ainelise ja vaimse süntees nö. “loob” inimteadvuse ja seeläbi jääb teadvus ise alatiseks teaduse tunnetuspiiridest väljaspoole. Isegi teadvuse enese olemasolu fakt peaks ka põhimõttelise materialisti mõtlema panema, kas kõiksus on taandatav vaid sellele, mida mateeriaks nimetame ja mida võiks piiritleda kui ainet ja energiat, mis allub neljale meile tuntud interaktsioonile.
4. Inimene on arenev oma teadvuses nende kahe vaid inimteadvuse tasandil lahkneva kooskõlastumise ja harmoniseeruimise läbi inimeses.
5. Selline kooskõlastumine on inimese areng jumalikule olemistasandile.
6. Jumal on ise käsitletav kolmesene – algse, lõpliku ja arengulisena.
7. Arengulise jumaliku olemisdimensiooni (üheks) kandjaks on inimene.
8. Arengulisuse olemasolu tähendab ka allabsoluutse e. relatiivse tasandi olemasolu absoluutse kõrval ja selline olemistasand loob relatiivse reaalsuse, kus eksisteerib ka kurjus, ebatäielikkus, osalisus, eksimus, kannatus jms.
9. Kurjus, ebatäiuslikus, osalisus, eksimus, kannatus jms. ei oma iseseisvat olemuslikku alust, sest ainus absoluutne reaalsus on Jumal ja kõik “ülejäänu” on oma olemuselt ebareaalsus – olematus.
10. Teadus meie kaasaegses mõistes on piiratud materiaalse, ajalise ja ruumilisega, vaimne eksistents aga neid piire ei tunne. Seeläbi osutubki võimatuks “väiksemaga hõlmata suuremat”.
Ma vabandan toimetuse ja lugejate ees, et ma olen laskunud kõnelusse Harri Kingoga.Tuleb välja, et ta on grafomaan, kes igas lehes paristab ühte ja seda sama natuke varieerides.Kahjuks ma ei tundnud teda, nüüd tean ja kahetsen.Olgu talle kerge tema mihklipäev.
pea nüüd siit edasi ka oma sõna – ära temaga rohkem kõnele.
Tänan.Pean sõna.
Üldiselt saab õnnehormoone ikka pigem sellest, kui sind kiidetakse ja tunnustatakse. Käesolev diskussioon lõpeb seal kus valdav enamus varasemaidki – oponendid kannavad sind maha, peavad hulluks grafomaaniks. Kas seda sa tahadki, kas oledki nii perversne tüüp, et saad oma kick´i sellest kui sind maha kantakse?
Kuna sinu, Anonüümne, kommentaar ei puuduta teemat, siis pole midagi vastata. Kui on isiklike küsimusi – kasuta meile (Harri.Kingo@mail.ee).
Rääkides õhtumaisest teadusest, meie nn. teaduslikust mõtlemisest ja inimteadvusest üldisemalt, on kasulik vahel vaadata ka väljapoole meie oma mõtteruumi ja mõttetraditsiooni. Võrdluse abil on võimalik väljuda oma harjumuspärastest skeemidest ja näha end kõrvalt, et millised on meie head ja vead.
Seepärast mõnda meie endi läänelikule kultuurile omasest mõttetraditsioonist, kuid vaadatuna veidi teisalt – võrdluses budismiga. Ja võrdluses mitte budismi õpetusliku sisu poole pealt, vaid pigem vormi – budistliku mõttetraditsiooni ja mõttetehnika poole pealt, budismis kasutatava loogika ja selle loogika eesmärkide poole pealt.
Budism on vaadeldav praktilise filosoofiana. Filosoofia paratamatuks eelduseks on loogilisus. Loogika on loogika, kuid on erinevus lääne arusamas loogikast ja budismis loogika kasutamise eesmärkide vahel.
Lääne loogika on orienteeritud teadmisele ja teadmiste tõesusele. Tõesuse probleem on läänelikus loogikas ja mõtlemises alati olnud primaarne, seda juba alates juba Aristotelese formaalloogikast – tõe tõestatus on lääneliku loogika kasutamise eesmärk.
Budismis kasutatakse loogikat avaramal eesmärgil. Budismis ei tõestata millegi tõesust või väärust. Budistlik loogika on oma pealispinnal vaadeldav hoopis eitusloogikana – näidatakse, et pole võimalik ühtegi tõest väidet tuua.
Kuid loogikal budismis on oma välise ja formaalse poole kõrval ka alati teadvuse pool. Suutra või muu filosoofilise arutluse lugemine või ka mandala ees mediteerimine on alati informatsiooni ja inimteadvuse suhe. Selle suhte eesmärk on teadvuse seisundi muutmiseks.
See põhimõte kehtib ka budistliku loogika kohta – see ei taotle mingitele pikkade arutluskäikude läbi lõpuks kirjapandava või intellekti poolt teatava vastuse saamist, vaid intellekti enese ületamist.
Loogika budismis on üks paljudest budistlikest vahenditest enesemuutmiseks ja täiusliku reaalsuse vahetuks, kogemuslikuks tunnetamiseks. Mandalad, mantrad, suutrad, keha- ja mõtlustehnikad, loogika jne. on vaid erinevate budistlike vahendite kasutamine ikka ja alati sellesama eesmärgi saavutamiseks – väljumiseks teadvuse ja keele ahistavatest raamidest, jõudmaks praktilise, kogemusliku Tõeluseni eneses selleks Tõeluseks saamise ja see olemise läbi. Sel sihil on palju sõnalisi kirjeldusi, kuid taas – NB! – need on vaid sõnalised kirjeldused, mitte veel vahetu Tõeluse kogemine ja see olemine.
Lääne kristlus, sõltuv lääne filosoofiast ja loogikast, on endas kandnud neidsamu läänelikke mõttemalle ja arusaamu tõest ja tõesusest, mida lühidalt eelpool mainisin. Sellest ka kristluse õige paljud hädad ja tema õpetuslik kivistumus – näiteks Piibli pühastatus, väited Piibli absoluutsest tõesusest, dogmaatiliste väidete aksioomidena käsitlemine, võimetus õpetuslikult kohaneda muutuva aja muutuvate tingimustega jms.
Budismi suhtumisest tõesse, loogikasse ja üldisemalt filosoofiasse oleks meil paljut õppida ja omandada – eeskätt õppida just budistlikku praktilist suhtumist neisse.
vasta iseendale.
Filosoofeerimine on saanud kogu eesti ühiskonnas ja näib, et isegi kristlaste hulgas laialt populaarseks, kuigi piibel selgesti hoiatab (Kol.2:8) “Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele,ja mitte Kristusele.” Ja (1.Kor.1:19, 20) “sest kirjutatud on:”Ma hävitan tarkade tarkuse ja teen olematuks mõistlike mõistuse.” Kus on tark? Kus on õpetlane? Kus on selle ajastu arutleja? Kas mitte Jumal pole teinud maailma tarkuse narruseks?”
Kui palju tühist loba ja ei midagi Jumalalt endalt, kes on tegelik tarkuse allikas. Teadlased saavad avastada ja leiutada ainult selle piirini, kuhu Jumal neid minna laseb ja on arutu teadlasi jumalikustada.
Lugesin hoolega vend Harri Teie pikka arutelu.Ta räägib kenasti inimteadvuse piiratusest ja samal teadvuse teaduslikust uurimisevõimatusest, sest teadvus ei ole materiaaalne,vaid ajast ja ruumist sõltumatu, ta pole mõõdetav,kaalutav nagu inimese mõtegi.Seda räägib ka meie astronoom Öpik ning arvab targa mehena, et see probleem jääb lahendamatuks vist igavesti.On võimalik ,et oleme tilgakesed Suurest Teadvusest ning pärast surma suubume sellesse Suurde Teadvusse,ning miljardite aastate pärast , kui plahvatab uus Universum,siis sünnime taas teadvuslike olenditena juba uues Universumis.
Universum praeguses teaduse pildis muutub üha salapärasemaks.Kui me mõtleme sellele, et üle 90% on Universumist on nähtamatu aine(kahjuks me ei tea, kas see on üldse “aine”)ja energiast, siis muutub meie olemasolu selles nähtavas pisikeses osas eriti saladuslikuks.Jah, on olnud ja on ka praegu teistsuguseid Unversumi teooriad kui Suure Paugu teooria – nt.Fred Hoyle`i statsionaarne Universum.Hoyle ka uskus ja katsus tõestada,et elu on saabunud meile kosmosest ,ka epideemiad.See on see panspermia teooria,mis nüüd on jõudsalt pooldajaid kogunud,omal ajal aga naerdi Hoyle välja.Francis Crick ,kaksikheeliksi avastaja, geneetik,aga ,vaadeldes elu müsteeriumi(keegi ju maailamas ei tea senini, kuidas elu tekkis)uskus ja kirjutas, et elu on toodud siia väga ammu kõrgemate tsivilisatsioonide poolt lauas rakettidega.Ja Lynn Margulis kinnitab, et meie oleme sama vanad kui bakterid, kellel on ka teadvus.Kõik see on hämmastav ning jube on ainult,et see tohutu Universum ei hooli vist meist absoluutselt, sellepärast ma kardan ,et antroopsusprintsiip on liiga inimkeskne,Universum ju areneb ikka edasi ja miljardite aastate pärast, kui inimene püsiks ,siis ei saa enam öelda,et ta oleks timmitud välja inimese eksisteerimiseks,sest inimene kui bioloogiline olend paratamatult lõpuks hävib.Lohutus, et hing, teadvus, vaim on jäävad ja igavesed,need on juba teoloogia valda kuuluvad küsimused.F.Hoyle aga kirjutas raamatu Intelligentne Universum ja ta tunnistas oma pika ateismi perioodi järel lõpuks, et universumit valitseb mingi plaan, aga tea peab tunnistama, et ta ei tea, milline see plaan on.Paljude planeetide avastamise lugu on ka kesksele kohale taas tõstnud teiste tsivilisatsioonide olemasolu Universumis.Aga Öpik nentis, et kui neid ongi, siis jääme kauguste tõttu igavesti isoleerituiks.Nüüd aga juba päris hoolega juureldakse, kuidas sellest Universumist pääseda enne lõplikku hukku.Ehk mustad augud on need avad,millede kaudu on võimalik pääseda või teistel meie juurde tulla.Ja astronoom Carl Sagan kirjutas, et need teised ja vägevamad tsivilisatsiooni esindajad on juba meie hulgas nähtamatutena ning jälgivad ja uurivad meid nagu meie mikroobe .Oh meid vaesekesi!
Budism on muidugi lunastususund ning tahab meid aidata pääseda Nirvaanasse.Nirvaana ei ole sõnadega öeldav ta on ainult kogetav nagu ütles Masing oma loengutes Budismi kohta.Teile on kindlasti tuttav ilmselt suurima filosoofi, 2.sajandil elnud budisti Nagarjuna filosoofia.Jah oma loogikaga lõi ta jalad alt ära kõikdel argumentidel.Kuid see ei olnud nihilistlik tegevus, vaid et ininmene pääseks oma mõtlemise piiratusest ja sõnade vanglast ning saaks budaks.Mahayana budismis on muidugi boddhisattavad,kes oleksid võimelised minema Nirvaanasse, kuid jäävad inimeste juurde, et ka neid päästa.Siin on juba sarnasus kristlastega,sest ka kristlase kohus on oma ligimest aidata ärkamisele.
Muidugi, Teie jutt nagu minugi oma pole eriti originaalne , ikkagi kokku loetud.Umbes samadest asjadest nagu Teie kirjutas kunagi F.Capra, füüsik,ka Tema proovis oma raamatus ühendada Ida ja Läänt,mis ei ole sugugi väär tegevus.Meil on tõesti õppida budistlikust mõtlemisestja me võime rahulikult öelda, et nii budism kui kristlus on lunastususundid.Üks mu tuttav budist armastas ikka korrata, kui tuli võrdlus kristlusega :näe budismis öeldakse, et sitahunnik on Buudha, kas kristlased võivad Jeesue kohta nii öelda.Aga PAul Tillich ütles, et Taevariik tuleb siis, kui KÕIK on püha.Meid,kristlasi eristab bbudistidest ainult see,et Buddha oli siiki ainult tark inimene, kes sai Nirvaanasse,s.t. õndsaks, aga Jeesus on Jumal.
Mu jutt läheb pikale ja ma võiksin jätkata veel ,kuid aitab.
Huvitav on lugeda praegu jaapani päritoluga füüsikut Michio Kakut.Ta avardab mõtlemist ning annab toredasti arusaadavas keeles ka lihtsurelikule praeguse teaduse seisust hea ülevaate,Kui lubate, siis väga soovitan.
Suure Paugu teooria on kaasajal siiski vaid üks mudel seletamaks ära Universumi teket. Paraku, see on vaid mudel, millel pole teaduslikku tõestust. Ainud tõestus on punanihe, millest järeldub justkui, et elame paisuvas Universumis, isegi kiirenevalt paisuvas Universumis, mis on teadust pannud otsima selle kiireneva paisumise põhjust. Samas, punanihe, mida täheldame, ei pruugi olla põhjustatud Universumi paisumisest, vaid võib olla mingi muu efekt, mille tagamaid me ei tea ega tunne.
Suure Paugu arusaamast on ka tekkinud loogiline järeldus, et kui miski paisub, siis küllap see miski pärast ka kokku tõmbub. Küsimus on vaid selles, kes Universumis on küllalt massi, et paisumine peatuks ja läheks gravitatsiooni toimel üle kokkutõmbumiseks. Kui oletada, et massi on piisavalt, siis on olemise mudeliks tõesti igavesti pulseeriv Universum…
Kõik kena, kui meie Universum aga ei paisuks kiirendusega! See jätab vähe võimalusi, et Universum hakkaks kunagi kokku tõmbuma. Pigem paistab, et lendamegi laiali ja kaome sel teel. Kiirenevalt paisuva Universumi mudel seab kahtluse alla selle igavesti pulseeriva Universumi mudeli tõepärasuse.
Muuseas, ida filosoofilistes arutlustes leiab budismi raamest vaate ja arusaama, mis on lähedane pulseerivale mudelile. Ajastu, mile vältel Universum eksisteerib, kannab nimetust ‘kalpa’. Kalpad järgnevad selle vaate kohaselt lõputult üksteisele.
On ka mudel, mis arvestab igavest Universumi paisumist. See mudel näeb ette, et aine lendabki laiali, ja väga pika aja pärast, mida meil on võimatu kuidagi endale ette kujutada (see aeg on ca 10 astmes 125 aastat – arv, kus ühele järgneb veel 125 nulli), jõuab Universum olematusesse selle läbi, et on nii hõre, et praegusest Universumist sadu miljardeid kordi suurem ruum sisaldab vaid ühe (!) elementaarosakese… Pole selge, kas neis tingimustes on mõtet üldse veel ajast ja ruumist või millegi olemisest rääkida.
Teine moment on see inimteadvus ja Universumi Teadvus. Seegi vaade on leitav erinevatest ida filosoofilistest süsteemidest, kuid see pole enam teaduse teema, vaid juba religioosse filosoofia teema.
Panspermia teooria on pisike katse jätta vastamata põhiküsimus. Isegi kui elu on maale tulnud kusagilt mujalt Universumist mingi asteroidi läbi näiteks, siis jääb ikkagi küsimus elu kui sellise tekkest. Panspermia vaade lihtsalt lükkab elu tekke probleemi meist sõna otsese mõttes ajaliselt ja ruumiliselt kaugemale, eemale, ära – et tekkis kusagil mujal… Aga kuidas tekkis, miks tekkis? Need küsimused ei saa selle vaate raames vastust.
Igasugused artiklid kas Päikese kustumisest või Universumi lõpust ja meie vajadusest selle suhtes midagi ette võtta… on jamps. Inimesed, kes selle üle tõsimeeli arutlevad, lihtsalt ei taju neid hiiglaslikke ajalisi vahemaid, mis meid neist võimalikest sündmustes lahutavad. Näiteks Päikese paisumine ähvardab inimkonda alles 5 – 10 miljardi aasta pärast. Ma ei hakka fantaseerima, kas siis inimkond üldse olemas on. Või kui on – siis mis kujul. Sest see aeg – 5 – 10 miljardit aastat – on palju pikem kui on olnud elu ja inimese tee esimesest bakterist selleks, kes me praegu oleme. Kes ja mis me oleme 5 – 10 miljardi aasta pärast – mõttetu teema. Bakteril seal Maa algusaegadel polnud lootustki välja mõelda, kelleks ta saab kunagi aastamiljardite pärast. Nii pole meil lootustki aru saada, mis ja kes me oleme 5 miljardi aasta pärast.
Mustad augud – ka neist on kirjutatud hirmujutte. Kuid needki on ajas tekkivad… ja kaduvad. Nimelt nad aurustuvad – selline termin on kasutusel – teatavate mikromaailma efektide läbi, kaotades oma mustaks auguks olemiseks vajaliku massi.
Eremiit – üks mõttetuse äraparandus kah: no loomulikult pole mu jutt originaalne, loomulikult on mu vaated kokku loetud, nagu ütled. Kas saakski olla teisiti? Mõtle kah veidi, enne kui selliste “etteheidetega” siin lagedale tuled – ma ei ole tõesti ise “kõik teadlased” ja “kogu teadus” – ma pole kogu maailma teaduse autor! Loomulikult tean ma midagi teadusest vaid loetu põhjal.
Budismist seda, et me võiksime õppida sealsest loogikast, sealsest käsitlusviisist, sealsest metodoloogiast, sest budistlik käsitlusviis on dialektiline, vastupidiselt läänes mõttetraditsioonis ja ka kristlikus teoloogias väga laialt levinud dualistlikule jäigale loogikale. Kuid budistlikust loogikast kirjutan hääl meelel siis, kui mingi vastav teema selleks ilmub – siin läheks see pikale. Ütlen vaid seda, et budistlik loogika ei sea endale sama eesmärki, mida lääne duaalne loogika – tõestada ära tõe tõesus. Budistliku loogika eesmärk on puhastada, selgitada ja vabastada inimmeel, et saavutada nirvaana. Tõe tõesuse probleem pole budismi raames oluline.
Muuseas, ka lääne loogikas on jõudnud selleni, et tõe tõesust polegi põhimõtteliselt võimalik lõplikult tõestada… Seeläbi on lääs jõudnud selleni, mida budistlik traditsioon juba ammuilma teab – kõik meie kaljukindlad tõed ongi olemuselt tõestamatud… Viimased, kes üritasid jõuda mingi Algse Tõeni olid Russell ja Whitehead 20. saj. esimesel ja teisel kümnendil, kuid kogu nende suur töö leida algseid igavesi aksioome ei kandnud vilja ja viis hiljemarusaamale, et see polegi võimalik. Kolmest mahukast köitest koosnevas raamatus “Principia Mathematica” (1910–1913) püüdsid Russell ja Whitehead kogu matemaatika rajada ühele aksiomaatikale.
Minu vaade Universumile erineb siiski kaasaja füüsika mudelitest. Ma nimelt arvangi, et Universum on Igavene – alguseta ja lõputa. Kuid seejuures arenguline, ja mitte miski “valmis kell”, mille Kellassepp on käima lükanud. Aga oma isiklike arusaamade esitamine on taas siin liiga pikk ettevõtmine. et sellest jätkata.
Teaduse roll on tundma õppida Jumala ainelist loodut, hajutada kõikvõimalikke illusioone ja teenida inimest, muutes inimese elu kergemaks. Teadusest ei tasu loota Jumala “avastamist” või “ära tõestamist”.
Kena on siin vahetada vaateid sellest, kuidas Universum oma eksistentsi lõpetab või ei lõpeta, kuid meie mure on siiski enam see, et enne lõpetame meie oma isikliku eksistentsi.
Ja just sellele võiks enam tähelepanu pöörata, kellena me ise astume õige lähedas tulevikus Tema ette.
Jätaks õige mõne probleemi – näiteks Universumi saatuse – Jumala probleemiks? Usaldaks õige Loojat selles asjas, ah?
Elu, Universumi ja Jumala saladus köidab ikka mõtlevat inimest.Ei saa mõelda ainult oma lühikesele eksistentsile siin maailmas. Jumal ei ole meid selleks loonud ,et egoistlikult klammerduksime ainult oma kaduva elu külge, me ei tohi käia suletud teokarbis, me peame silmad ka tähtede poole suunama, sest Jumal on ka nemad loonud ja Jumal on andnud meile mõistuse ja imetlusvõime ning harukordadel intuitsioonisähvatused (vanasti öeldi ilmutused!) ,mil me taipame, miks me siin oleme, tagasihoidlikumalt öeldes – aimame.Aga – kõik on ikkagi Jumala kätes ja meie ainult nukud suures Jumala draamas. Õnneks nukud ,kellele võib Jumal halastada armust ning anda õnnetunde ja õndsuse.
Pole vaja mulle omistada vaateid, mida ma pole esitanud – “et egoistlikult klammerduksime ainult oma kaduva elu külge, me ei tohi käia suletud teokarbis” jne.
Ma pole öelnudki, et on vaja. Mileks siis selline tiraad mulle???
Mu mõte oli, et me ei suuda oma lühikese maise elu ja sama lühikese aruga hõlmata Jumala loomingut. 500 aasta kauguselt tulevikust meid siin ja täna vaadates oleme palju viletsamad teadjad, kui meie pilgu läbi olid teadjad need, kes elasid 500 aastat meist varem.
Jah, me avardame oma teadmiste piire, kuid kunagi tuleb lihtsalt lõplik piir ette. Ja see on siis meie reaalsus – mis siinpool piiri, tuleb maha jätta, et edasi minna üle elu ja surma piiri. Me võime arutleda, mis juhtub 10 või 100 miljardi aasta pärast, aga meil on lähemal väga oluline isiklik sündmus – meie surm. Tark oleks seda mäletada.
Tegelikult – ma ei saa aru selle Eesti Kiriku uuest artiklite reastusest alajaotuses “Viimati lisatud”. Nii on võimatu seda arutlust jätkata. Ma ei näe seda kusagil…
Kusagil 5. lehel alles on see artikkel. Ei saa aru toimetuse sellisest “loogikast”, kui viimati lisatud pole viimati lisatud.