14.09 … olgu tõesti aus Kriisa orel kui vale-Sauer

Kuressaare Laurentiuse kiriku oreli ümber tekkinud debatt on minu meelest praegusel hetkel, kui orel on juba peaaegu valmis ehitatud, kohatu ja meenutab rusikatega vehkimist, ehkki “sõda” on juba ammu lõppenud.

Taolisi vaidlusi oleks pidanud pidama neli aastat tagasi, seda enam, et asjaomased isikud olid toimuvast juba siis teadlikud ja muinsuskaitse ka vastavasisulise loa väljastanud. Olukorras, kus oreliehituse leping on sõlmitud, raha eraldatud ja välja makstud, tulla “meie õue peale kaklema” kahjustab eelkõige neid inimesi, kes arvavad, et Sauer-orelit saaks veel taastada.

Vastava hariduseta ekspert

Oma Saare 10. septembri artiklist selgub, et kunstiajaloolane Külli Erikson on kavatsenud hakata “maailmaparandajaks” ning enesega kaasa tõmmanud ka muinsuskaitse, importides Eestisse välismaiseid orelieksperte, samas nimetades end samuti orelieksperdiks.

Omamata orelialast kõrgemat haridust võiks austatud kunstiajaloolane tegeleda oma erialaste probleemidega väljaspool oreliprospekti ja jätta oreli sisemised küsimused organisti ja orelimeistri lahendada. Samuti impordib Erikson Eestisse tõdesid, mida kunstiajaloolane on ehk lugenud mõnest targast raamatust ja õpilasliku järjekindlusega selgitada tahab.

Maailmas on palju tarku raamatuid ja mitte kõik nendes sisalduv pole tõde. Teiste riikide kogemused muinsuskaitse alal võivad olla kasulikud ja head, kuid neid ei pea automaatselt üle võtma ja kohe rakendama hakkama. Kogemustega õppinud inimene suudab eristada vajalikku ebavajalikust ning suudab probleeme vaadelda laiema silmaringiga kui seda on vaid raamatutarkused.

Järel vaid viled ja fassaad

See, nagu poleks Kuressaare Laurentiuse kogudus arvestanud, mida tähendab oreli restaureerimine ja mida on võimalik taastada ja mida mitte või kuidas väärtustada oma instrumenti, on vale. Kuni viimase hetkeni olin Kuressaare koguduse peaorganistina lootuses, et Sauer-orelit on võimalik restaureerida, see lootus aga kukkus kokku pärast oreli täielikku lahtivõtmist.

Oreli prospekti sisemine ehitusalane maht moodustab kokku 50 m3, sellest puitmaterjali osa oli ligikaudu 30 m3 (60%) ja metallvilede osa ligikaudu 5 m3 (10%). Ülejäänud 15 m3 (30%) oli vaba pind teenindusliku ruumiga. Kuna 60% oreli puitosade mahust osutus 100% kasutamiskõlbmatuks, otsustasime kasutada orelist ära metallviled ja välise fassaadi, mis on ka muinsuskaitse all. Vanast Sauer-orelist olidki järel vaid metallviled, väline fassaad ja mängupult, ülejäänud puitosad on hävinud.

Kunstiajaloolises mõttes ei ole väga tõsiselt võetav orelist koopia valmistamine, sest see ei anna ühele kunstiesemele väärtust juurde. Me võime ju valmistada koopia näiteks kuulsast “Mona Lisast” ja see võib meil ka õnnestuda, ehk saaksime selle eest kolm tuhat krooni. Aga küsige endalt, palju võiks maksta originaal ja kas seda oleks võimalik üldse osta?

Me ei saa kunagi teada, kuidas üks väga kuulus ja väärtuslik maal maalitud on. Kuidas see kunstnik seda maalis, kas ülevalt alla, vasakult paremale või vastupidi. Võime ju valmistada Sauer-orelist koopia, aga see ei ole ju siis enam see instrument. Orelist koopia valmistamine on orelikultuuri hävitav tegevus ja mitte eriti professionaalne mõtteviis.

Orel ei ole muuseumieksponaat

Orel ei ole muuseumieksponaat, vaid elav ja arenev instrument. Kui organistid koostöös orelimeistritega ei oleks orelit kui instrumenti arendanud ja pidevalt täiustanud, poleks meil maailmas taolist soliidset orelikultuuri. Orelimuusika kultuuri areng on läbi sajandite dikteerinud seda, millises suunas oreliehitus peab arenema. II maailmasõja järgne Euroopa ei ole mingi erand. Väited, nagu oleks enamus Euroopa ajaloolistest orelitest hävitatud, ei ole õige, sest enamus väärtuslikumast osast on alles ning sama väärtuslik osa on juurde ehitatud.

Ma usun, et ükski kunstnik ei taha maalida renessanss-stiilis ega ükski arhitekt ehitada klassitsistlikus stiilis – neid kunstiinimesi ei võetaks lihtsalt tänapäeval tõsiselt. Ma ei taha muidugi väita, et me ei peaks oma ajaloolisi väärtusi kaitsma ja säilitama, kuid enne peaks selgeks tegema, mis on vajalik säilitada ja mida saab säilitada, sest iga koitanud puutüki pärast hädakella lüüa ja seda muinsuskaitse alla võtta ei ole mõistlik ega tõsiseltvõetav tegevus.

Kriisad on ehitanud 50 orelit

Nagu kõigile juba teada, teostab oreliehitustöid OÜ Kriisa oreliehitus. Nõustuda ei saa ajaloolase Raul Salumäe väitega, nagu oleks Kriisade ehitatud orelid Eestis tagasihoidliku mainega. Suure riigi firmal on alati suuremad võimalused tööd saada kui väiksema riigi oreliehitajal, lihtsalt mastaabid on erinevad.

Suur Saueri firma on Eestisse ehitanud kokku umbes 13 instrumenti, millest tänaseks on hävinud ligi pooled. See ehitamine sai võimalikuks tänu Eestis valitsenud saksa kultuuriruumile ja baltisakslaste tugevale toele. Kui sakslaste osakaal ja mõjuvõim Eesti luterlikes kogudustes 20. sajandi alguses ja varemgi vähenema hakkas, said oreleid ehitama hakata ka päris eesti soost orelimeistrid. Eestis tekkis kaks suurt oreliehitusfirmat – Terkamann 1882 ja Kriisad 1886, mis saavutasid oma õitsengu just 20. sajandi esimesel poolel. Kriisade firma on ehitanud kokku ligikaudu 50 orelit, millest 20 asub Ameerikas.

Väikese riigi kohta on see suur arv. Eestis säilinud Kriisade orelid on tänaseni enamuses mängukorras ja hindamatu väärtusega. Nõustun Raul Salumäe väitega, et pigem olgu tõesti aus Kriisa orel kui vale-Sauer.

Orel on kiriku vara

Orel on koguduse vara ehk eraomand ja mitte kellelgi peale kiriku ei ole õigust otsustada selle üle, mida sellega teha või kuhu see viia. Seda ei luba ka EELK seadusandlikud aktid. Kogudus on selle kunagi kalli raha eest muretsenud ning sellepärast võiks nende inimeste suhtes austust ja lugupidamist üles näidata.

Ära ei tohiks unustada ka neid inimesi, tänu kellele on üldse saanud võimalikuks oreli kui ühe kallima instrumendi muretsemine linnale ja kogudusele. Avaldaksin siinkohal tänu ja sügavat lugupidamist igale inimesele, Kuressaare linnale ja Eesti Vabariigile, kes on annetanud Kuressaare oreli heaks ja teinud võimatu võimalikuks.