Vajadus vaimuaristokraatia taastamise järele
03.09.2008 | ek | Rubriik: ArvamusÜmmarguselt kakskümmend aastat tagasi vabanema hakanud olud ja järgnev Eesti riigi iseseisvuse taastamine on lasknud üldteoloogilisel ja täpsemalt ka ametiga seotud kiriklikul koolitusel märgatavalt areneda.
Vahepeal sündinud tühik ei ole päriselt täitunud, kuid olevik lubab tunda rõõmu mitmest asjast. Saame kõnelda esimese astme teoloogilise koolituse saanud inimeste arvu märgatavast suurenemisest Eestis, teaduskraadidega inimeste rühmade tekkest ning kirjanduse ja erialaste teadustööde sünnist ja kättesaadavusest.
Samas teeb igapäevane elu, eriti meedia vahendusel, meile korduvalt selgeks, kui kristlusekauge ja ebakultuurne on suure osa eesti rahva sisemaailm, kui sekulariseerunud ja endale aru andmatult sovetiseerunud on isegi meie noorema põlvkonna lähenemine elule.
Evangeeliumi edasikandmine, kristluse selgitamine, veendumuste ja põhimõtete kuulutamine on komplitseeritud ja mitmetahuline protsess, milles kogudustel, kõrgematel õppeasutustel, organisatsioonidel, kodanikeühendustel, üldhariduslikel koolidel jne on erinev koht misjonikäsu täitmisel.
Kui esimese vabariigi ajast kõneldes toonitatakse sageli, et eesti haritlased ja eriti kirjanikud olid kristlusekauged, siis vastab see tõele ka täna. Instituudi uut akadeemilist aastat alustades tunneme siin oma erilist ülesannet. Meie magistriõppe kavade iseloom viitab esmalt meie peaülesandele – vaimulike ning teoloogilise järelkasvu koolitamisele, kuid koos sellega kõikehõlmavale pedagoogilisele kasvatustööle, kultuurhariduslikule valgustustööle, diakoonilisele ning hingehoidlikule mõõtmele meie ühiskonnas.
Usuteaduse Instituudi kui endale kõrgeimaid standardeid seadva ja nende täitmise poole püüdleva eraülikooli töötajatena, üliõpilastena, sõpradena, toetajatena püüame mõistmise laienemise ja süvenemise juurde koondada kõikide vajaminevate võimete kujundamise.
Nendeks on teadmised, kogemused, vilumused, veendumused, hoiakud. Kõik need omadused kujunevad ja küpsevad ühiste tegevuste nagu õpingute, praktikate ja reflekteerimise protsessis.
Kõik meie elu ja õppimine kulgeb aga endisest keerulisemas olustikus ja tänane päev kannab endas uusi ohumärke, mis meie rahva ja kultuuri kestvusele väljakutseid esitavad. Rein Taagepera küsib õigustatult, mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe, kes elas küll omal ajal musta katku üle ja hiljuti veel punase ka, aga kellele vabadus ja heaolu üle jõu käivad.
Peatugem nende sõnade tähenduse juures iseendi jaoks. Vabadus ja heaolu! Kas pole need iseenesest positiivsed sõnad? Aga kui mõtleme, et need tõesti üle jõu käivad, kui heaolu kipub lõdvaks tegema ja vabadus lubab ka nendest piiridest üle astuda, mille kultuurne inimene endale ise seadma peaks?
Kumb mõiste neist on olulisem või mille poolest need erinevad? Toonitan täna siin instituudi aktuse kontekstis seda, et kultuur ja haridus eeldavad tingimata vabadust. Aga kultuur ja haridus ka toodavad ja kasvatavad vastutustunnet. Heaolu iseenesest on vaid katalüsaator ja tugi, mis saab soodustada kõike, mida jõudeajal tehakse, olgu selleks siis kultuur ja haridus või hoopis eesmärgitu lodevelu ja pillerkaar, sest heaolu võimendab ka selle võimalusi.
Akadeemiliste inimestena ja vabade kristlastena lähtume mõtlemise ja küsimuste esitamise vabadusest. Toonitame nendele küsimustele vastuste otsimise teede vabadust ja mõistlikkust. Ent vabadus kohustab meid ka kohusetundele tegudes ja oma missiooni järgimisele.
Meie instituudi ainelised võimalused ei ole niisugused, et heaolu üle jääb. Kuid oma ressursside kasutamisel on meil võimalus teha tööd nii, et me töötades ja õppides inimestena kokku hoiame, üksteist aitame, siis seetõttu loomulikult ka ainelisi ressursse kokku hoiame ja kõik selleks teeme, et lahtiste silmadega vaadates vajalikke vahendeid ja ressursse juurde leiame.
Meie eesti rahvas tervikuna, meie kirik ja ülikoolid, me elame praegu selle ajastu tunnistajatena, kus antiikkultuurist pärinevad olümpiamängud ei tähenda üksnes rahu, vaid ka sõda. Siin märkame uusi ilminguid.
Tähelepanelikuks teeb see, et vähemalt mina ei ole näinud informatsiooni, mis tõendaks, et poliitilised analüütikud, Euroopa Liidu või NATO strateegid oleksid hoolikalt ette valmistatud ja kiirelt läbi viidud Gruusia sõjakäiku ette näinud. Rünnak oli kiire ja mõjuv ning tuli ikkagi kogu Läänele, s.o meie liitlastele, ootamatult! Vastuseta küsimusi oli ennegi ja need on muutunud veel tõsisemaks.
Alles 4. juuli Eesti Päevalehes kirjutas E. Arujärv, et me ei tea, mis juhtub lähitulevikus või mingil kriisihetkel. Me ei tea, missugused on šansid saada tuge Euroopa Liidult või NATO-lt. Nüüd on olnud lugeda ka teateid, et Põhja-Atlandi Liidul puuduvad Baltikumis toimuda võiva sõja puhuks operatiivplaanid.
Tuletan siinkohal meelde iseäralikku fakti, et Usuteaduse Instituut õnnestus EELK-l rajada ajal, mil impeeriumi juhtis osseedi-gruusia diktaator. Teoloogiline kõrgharidus pärast Teist maailmasõda jätkus olude suhtes arvestataval tasemel üksnes Eestis, ja siiani on teoloogilise koolituse, kiriku ja vaimulike olukord meil järjepidevuse ja intellektuaalsuse tõttu paremal järjel kui näiteks Lätis.
Eestis pigistab king doktorite järelkasvu poolest. Ka teoloogias, kus on alanud kümnendil tulnud juurde hulga doktoreid, on just fundamentaalsed ja kandvad alad ikkagi kaetud vaid ühe või kahe inimesega. See probleem on huvitaval kombel palju laiem ja esineb suurtes riikides.
Washingtoni American University rahvusvaheliste suhete professori James H. Mittelmani hinnangul kasvab turumajanduse survel paljudes USA ülikoolides oht, et ülikooli loomus läheb kaduma. J. Mittelman juhib tähelepanu olukorrale, kus harituse loomust ei osata sageli enam hinnata isegi kõrgeimal tasandil ja mõni doktorant küsib juba seda, et kas näiteks kohustuslikku üldist ühiskonnateooria kursust on vaja, kui ei saa täpselt näidata, kuidas see tuleb tööturul kasuks.
Ta näeb vaimse kriisi ohtu Ameerika ülikoolide kohal. Lõpuks tuleb niisugune kitsarinnalisus, kus klassikalise universitas’e idee ülikoolist välja pestakse, ühiskonda bumerangina tagasi. Väike rahvas ei tohi selle tendentsiga kaasa minna.
Ühelt poolt on väikerahva jaoks oluline kõrghariduse võimalikult lai kättesaadavus ja päritolust mitte olenemine. Samas sõnastan oma mõtte nii, et on olemas vajadus vaimuaristokraatia järele. Need on inimesed, kelle haridus, iseloom ja käitumine hoolimata varanduslikust seisust jätkavad vana hea aristokraatia kombeid. Õigupoolest näen vajadust vaimuaristokraatia taastamise järele.
Tahtlik või hoolimatusest tehtav hariduspoliitiline tasandamine on vägivaldne tegevus, loomulik hierarhilisus on rohkem vastavuses loodusseadustega ja ka vaimumaailma sättumustega. Vajame ülikoole, kuhu saab tulla tagasi vaimuaristokraatia sära. Professor Elmar Salumaa mälestusaasta lubab sellel teemal tänavuse sügise jooksul veel peatuda.
Väike rahvas ja väike kirik peavad olema järjepidevad niisuguste fundamentaalsete väärtuste taastootmisel nagu üldhumanitaarne haridus, kristlik teadlikkus ja veendumused ning teoloogia, nendele vastavad moraal ja elu, väärikus, pere ja tervis. Seda head ja vajalikku näib olevat liiga palju, et seda suuta. Siin tuleb rõhutada isiklikku igapäevast tööd.
Kunagine sir Walter Scotti järeldus, et kõik inimesed, kellest vähegi on midagi saanud, on oma hariduses ise kõige tähtsamat rolli mänginud, ilmestab hästi ka meie sessioonidena toimuva tasemeõppe võimalusi, kus juhendamise täpsustamise ning koduse töö pidevuse kaudu on seatud eesmärkide saavutamine võimalik. Koos sellega otsime endale ka täiendusõppe ja teadustöö tegemise võimalusi.
Ka meie instituut on teadmise ja tundmise, oskamise ja arvamise, usu ja veendumuse jagamise osaduskond, üks eriline sootsium. See ei ole mitte vaid etapp tööturule sisenemiseks. Ma soovin, et kõik instituudis tehtav moodustaks ühe suure siin olemise ja vaimuaia harimise terviku. Olgu ka teadustööde kaitsmised kui õppe- ja teadusprotsessi olulised osad meile senisest rohkemal määral ühisteks pidudeks.
Kestvus eeldab ka teatud püsivust ja traditsiooni. Kuna elu ja olud muutuvad, tähendavad püsivus ja traditsioon samal ajal osa elementide, suhete ja struktuuride muutumist. Nii, nagu elusorganismide eluprotsessis tagatakse organismi identsus pideva muutumise läbi, kestab ka ajaloos see, kes muutub ja kohaneb, aga ka hoiab ja säilitab ning seetõttu säilib tänu mõtestatud teadlikele valikutele.
Randar Tasmuth,
Usuteaduse Instituudi rektor
Akadeemilise aasta aktusekõne 25. augustil.
Aristokraatia hulka saab ju ainult päritolu kaudu (nagu artikli autor) ja seda aristokraatiat, st pastoripoegi-tütreid peaks olema meil nii et tapab. Teistel pole ju sinivereliste hulka niikuinii asja. Milles on üldse probleem?
Kõik preestrid vonnideks ja vürstideks!Toomas Nigola nt. Thomas von Nickul jne.
Minu arust rõhutab autor vaimuaristokraatiast rääkides just iseloomu ja käitumist. SEE on, mis määrab kuuluvuse aristokraatiasse. Sinna on igaühel pääs, kes viitsib iseendaga tööd teha.
aga milleks see termin aristokraatia kui võrdlev määratlus? Kas siis kõik muud inimesed kirikus on pööbel?
Ilmselt ei pea autor silmas mitte üksnes kirikut, vaid kogu ühiskonda. S.t vaimuaristokraatia ei koosneks üksnes kristlastest.
Siiski on häbiväärne rääkida meil aristokraatiast. Meie kultuur on talupojakultuur ja selleks peab ka ta jääma – vinstke ja visa.
Et matsid jäävad matsideks…? Kas nii või?
Eks Tammsaare kirjutas ju vurlest ja matsist pikalt.Tema arvamus kehtib ka praegu.Kas Anonüümne peab ennast vurleks?
Mis mõttes Tammsaare arvamus “kehtib”???
Kuidas saab kellegi arvamus “kehtida”?
Mõne inimese arvamus “kehtib” ka siis , kui ta ammu surnud on, kuid mõne Anonüümse oma hajub õhku nagu suits juba pärast kirjutamist.
Miks teie, Juhan kark, soovite oma vestluskaaslast halvustada ja põlastada? Au see teile küll ei tee. Pigem võiksite häbi tunda. Olete oma nime häbistanud, parem oleksite võinud teiegi anonüümseks jääda…
Miks peaksin ma häbi tundma, kui ma tõtt räägin? Või olete esimene, kes viskab kivi?
Sellise väljakutsuva laamendamise ja inetu räuskamisega häbistate mitte ainult iseennast, vaid ka oma perekonda ja vanemaid. Kõigest on näha, et teil puudub lastetuba.
Lastetuba mul puudus osaliselt tõesti, sest mu isa oli mu varajases nooruses vene vangilaagris, kuid ma ei kurda.Kui Te ei kannata enda kohta tõtt kuulda, siis oleks parem Teil üldse vaikida ja mitte Teile kaugete teemadega tegeleda.
Huvitav , et preestrihärrakesed – need päris aristokraadid -vait on.Nad on ilmselt nii ülbed, et massiga ei kõnele.Kuid kardan siiski, et seekord nad puudutasid lehkavat hunnikut, milles nad rõõmsalt sobrada ise tahavad – aristokraatiat.Praeguse intelligentsia hulgas on ju ka moes rääkida elitaarsusest, kuidas siis kirik maha saab jääda.Oh vaesed juntsud!
Teie labasused kõigi aadressilpole tõde. Vähem praalimist, Julius Kört.
Hierarhia vastavat loodusseadustele ja vaimuelu sättumustele.See on ajast ja arust marudarvinism.Juba ammugi räägitakse ökoloogias sümbiootilisusest (vt.Lynn Margulis!).See on ehtne hullumeelsus ikka veel kinnitada, et aristokraatia, olgu ta vaimu- või lihaaristokraatia on arengu tipp.Ja mis on need “vaimuelu sättumused”.Kui juba rektor ajab segast juttu, mis teevad siis üliõpilased?Ja Salumaa oma eetose jutuga pole ka mingi eeskuju.
Kes on teie eeskujud, Kört?
Minu suurim eeskuju on Jeesus Kristus.
Kui Jeesus on teie eeskuju, ehk püüate siis ka olla Jeesuse sarnane suhetes oma ligimestega, Julius?
Proovige.
Hea sõna võidab võõra väe, nagu eesti rahva tarkus öelda teab. Kuri, ülbe, üleolev sõna aga külvab vaid kurja – esmalt selle lausujasse enesesse.
Tuletagem meelde , kuidas Jeesus suhtus variseridesse ja kirjatundjatesse! Vägagi karmilt, aga kas see külvas Temasse kurja. Oh ei!
Niisiis, Julius, kõik on siin variserid ja kirjatundjad, teie see ainus õige? Sest pole teie solvamisteni ulatuvatest teravustest siin pääsenud vist keegi.
Jeesus jagas armastust. See, mida teie nii sageli siin jagate, on miski muu.
Palun tähelepanelikumalt lugeda mu kommentaare :mitte KÕIK ei ole variserid ja kirjatundjad, on ka erandeid, kuid kahjuks väga vähe siiamaani, mil ma olen jälginud kiriku elu ja ka elu enda ümber.Ja ka Jeesus ei jaganud kõigile armastust, tuleks juba loobuda sellest pettekujutelmast.Ta ju ise ütles, et Tema ei ole hea.Samuti rääkis ta vihkamisest.Ma ei usu, et pean neid kohti tsiteerima Uuest Testamendist, küllap teate neid isegi.
Jeesus ei jaganud armastust neile, kes olid meelest segased ja vaimsele päästmisele lootusetud ning kadunud.
Kui ta ütles, et tema pole hea, siis ta viitas selle ütlemisega taevasele Isale, kes üksi on hea. Taevasest Isast on ka see headus, mida oli jagada Inimese Pojal Jeesusel, ja mida on üksteisele jagada meil, Jumala poegadel.
Ma sooviks, et ka teie siin just headust jagaksite ega põlgaks meid ära kui meelest haigeid, kellele headuse jagamine ei tee enam midagi paremaks.
Eks iga inimene tehes oma tegusid leiab oma südames neile tegudele õigustuse – kas keegi teeks midagi, mis on tema südametunnistuse vastu? Isegi kurjategijad on oma südamega oma tehtut mõõtes õiged…
Kuid inimese oma südametunnistus ei saa olla asjade õigsuse ja headuse mõõduks – selline arvamus on egoism ja ülbus. Inimene peab oma südamesse asetama Jumala, siis on ka tema süda õige ja inimene on õiglane oma kaaslaste vastu.
Ebaõiglus oma kaaslaste vastu on märk, et inimese südames on miski muu kui Jumal.
Vihkama peab pattu, aga patust peab armastama. Patuse pattu vihataksegi seepärast, et patust armastatakse.
Jeesus tõi nende suhete selgituseks tavaliselt näiteid inimeste argielust – nii ka mina:
Et vanem armastab oma last, siis ta vihkab oma lapses olevat kurjust ja tema kurja tegu. Just armastus oma lapse vastu paneb vanema vihkama kurja, mis on lapses ja tuleb lapsest.
Mulle näib, teil on need asjad mõnikord segamini, et KEDA armastada ja MIDA vihata, Julius.
Jeesus jagas just armastust neile, kes olid meelest segased ja kurjast vaimust vaevatud, neid Ta just armastaski ning tuli neid päästma, mitte ontlikke “õigeid”.
Jutt on vaimuhaigetest. Jeesus ei tegelenud vaimuhaigetega.
Kuid olulisem on see: mulle näib, teil on need asjad mõnikord segamini, et KEDA armastada ja MIDA vihata, Julius.
Nagu me teame, pidasid omaksed Jeesust hulluks, praeguses keeles vaimuhaigeks.
Ja ka kurjast vaimust vaevatu tol ajal oligi meie keeles vaimuhaige.Jeesus suutis neid ravida.
Kolmas kord, Juliuis, teile samad sõnad, et te ei räägiks siin kõrvalisest ja ebaolulisest.
Mida mul oli teile öelda, on see:
Mulle näib, teil on need asjad mõnikord segamini, et KEDA armastada ja MIDA vihata, Julius.
Armastada kogu Jumala loodut, kuid vihata neid , kes seda loodut lõhuvad. Nagu me teame, see on meid viinud ökoloogilisse katastroofi, millest me ilmselt enam välja ei rabele.
Armastada kogu Jumala loodut, kuid vihata neid , kes seda loodut lõhuvad. Nagu me teame, see on meid viinud ökoloogilisse katastroofi, millest me ilmselt enam välja ei rabele.
Ma arvan, Julius – te eksite väga, kui räägite siin, et kedagi tuleb vihata.
Mitte kedagi ei tule vihata. Mitte ainsamatki. Ka kõige viletsamat mitte. Jeesus ei teinud selles põhimõttes erandeid. Te ei leia Jeesuselt ridagi, sõnagi vihkamisõpetust. Leiate üksnes ja ainult armastusõpetuse.
Lugege palun üle siinsamas 23/09/2008 – 19:50. Seal on selgitatud, KEDA armastada ja MIDA vihata.
Ma ei pea, arvan, Teile osutama kohti, kus Jeesus räägib vihkamisest. Ta räägib ju , kuidas Teda vihatakse ja kuidas Tema nime pärasst hakatakse ka jüngreid vihkama. Ja kõige jubedam, Ta ütleb ,et kes ei vihka oma naist , lapsi…Vaadake järele ja veenduge selles.Muidugi ei pea vihkama selle maailma viletsaid, kuid selle maailma vägevaid, kes juhivad inimkonna hukatusse, neid lausa peab vihkama ja halastamatult näitama, et nende tagevus on kuritegelik.Kui nad meelt parandavad, siis algab armastuseaeg.Muidugi vaenlase eest peab palvetama, see on õige.Nii õpetab ka Jeesus.
Ei pea kedagi vihkama. Igat peab armastama. Nii viletsaid kui vägevaid. Püüdke asju niipidi vaadata. Kui te lasete oma südames armastusse kasvõi kübeme võrra vihkamist, siis muutub kogu armastus teie südames vihkamiseks.
Eks Jeesuski kasutas kõnes sõna “vihkamine”. Kuid temas endas puudus teise inimese vihkamine. Vastupidi:
“Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!”
Keda te ka oma või ka terve rahva vaenlaseks ei pea – armastage teda. Ärge vihake. Vihkamine tapab armastuse teie südames.
Ei oleks tahtnud uskuda, et Kört NII lapsik on… (mõtlen seda vihkamise juttu viitega Jeesuse sõnadele), aga mis teha, asjad on, nagu nad on.
Kurja vihkamine ei sega armastaamast.Mördi lapselik usk on muidugi infantiilsuse märk.
Kört, teie reageering räägib palju teie vaimsest võimekusest.
Need on ju liivakastimängud: “Oled loll!” — “Ise oled!” Jne.
Tõtt öelda ootasin teist pisut rohkem…..
Kui ma kuuleks- näeks Teilt midagi mõistlikku, siis saaks ka mõistlikult vastata, Mördikene.
Mördi küsimused nagu vihjaksid sellele, et tal on kogemusi ülekuulamises.
Või on ta lihtsalt provokaator?
Kas järgmise, kes teile märkuse teeb teie kirjutamislaadi, meelestatuse ja suhtumise pärast kaaskommenteerijatesse kuulutate rahvavaenlaseks, uuristajaks, spiooniks, õõnestajaks .. või mida edasi, Julius?
Julius Kört tegeleb lihtsalt vaimse ekshibitsionismiga, nagu ma aru saan. Aga kui ennast sedasi paljastada, siis tõuseb vaatajate silme ette paraku ka palju valgustkartvat. Kördil endal aga näib lihtsalt häbitunne puuduvat, on meie hulgas ka selliseid indiviide.
Mördikene, häbi mul tõesti ei ole. Ja kuidas mul saakski seda olla, kui ma tõtt kirjutan.Aga küsige, küsige, lõbus on teile vastata. Ega mina küll ei karda lolliks jääda, ma ju loll olengi. Ahoi!
Peale selle olen ma ka Lutheri järgi usklike preesterluse põhjal preester. Nii et mul pole midagi häbeneda.Mördike, kui Teie olete usklik, siis olete ka Teie preester. Hurraaa!
Huvitav on jälgida, kuis Julius Kördi puhul ilmnevad erinevad psühholoogilised kaitsemehhanismid. Võiks tema juhtumi lausa esitada arutamiseks mõnel psühhoanalüüsi workshopil….
Muide, Kört, huumorit loetakse küpseks kaitsemehhanismiks, ent lollitamine nagu teie puhul näitab küllalt suurt sotsiaalset tõrjutust ja rahuldamata jäänud suurenenud tähelepanuvajadust. Äkki peaksite keskenduma omaenda probleemidele, enne kui maailmaparandamisega tegeleda…?
rääkis kord, et usu ühikuks on vanamutt – paju vanamutte palju usku, vähe vanamutte vähe usku. Nüüd tean veel, et teoloogia ühik on Tasmuth, palju tasmuthe palju teoloogiat ja ilmselt siis ka vaimuaristokraate.
Kommentaarid on kaunis isiklikud siin, kuid artikkel ise on ka kummaline. Kiriku leht ja kirikutegelased on aristokraatialembelised. Nii, et maise au ja kuulsuse iha ning ennast kõlavamate nimetustega nimetamine, kukrute kõlistamine ja pasunate puhumine, just seesama, mis Jeesus hoiatava näitena tõi variseride kohta. Kas KRISTLUS on võrdsustatud variserlusega tänapäeval? No kelle eest siis Jeesus ristisurma läks, kui kirikutegelased ka tänapäeval ta uuesti risti löövad? Sellega saaks seletada ka seda, et eesti rahvast peetakse praeguses euroopas kõige vähem kristlikuks maaks. Paganlus on valdav. Pagan=kurat.
Artikli autor kirjutab: “Me ei tea, missugused on šansid saada tuge Euroopa Liidult või NATO-lt. Nüüd on olnud lugeda ka teateid, et Põhja-Atlandi Liidul puuduvad Baltikumis toimuda võiva sõja puhuks operatiivplaanid.”
Kuigi “Nad on tõrges rahvas, valelikud lapsed,lapsed,kes ei taha kuulda Issanda õpetust,kes ütlevad nägijaile:”Ärge nähke!” ja ennustajaile:”Ärge ennustage meile tõtt,” ei taha Jumal et meile oleks teadmata nende riikide saatus, kes tormavad Issanda asemel abi paluma selle maailma vägevatelt.Sest”Temale ei meeldi hobusevägi ega ole tal head meelt jalameeste säärtest. Issandal on hea meel neist, kes teda kardavad,kes loodavad tema helduse peale.””Vaata, rahvad on otsekui tilk ämbris ja neid peetakse kübemeks kaalukaussidel.””Mina olen Issand,see on mu nimi,ja mina ei anna oma su teisele.””Kellele ma peaksin rääkima ja kinnitama et nad kuuleksid? Vaata, nende kõrvadel on eesnahk,nad ei saa kuulda. Vaata Issanda sõna on neile tõotuseks, see ei kõlba neile.”Aga inimeste suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse. Jah, sel päeval on Issand üksinda kõrge. Sest vägede Issandal on päev; kõigi suureliste ja kõrkide jaoks. kõigi jaoks, kes kõrgele on tõusnud et neid alandada.””Häda kangekaelseile lastele, ütleb Issand, kes peavad nõu, aga ilma minuta, ja kes teevad liidu, aga ilma minu Vaimuta,lisades patule patu, kes lähevad Egiptusesse(loe.selle maailma vaim ja tema suurriikide vägi) küsimata nõu minu suust, et põgeneda vaarao kaitse alla ja otsida varju Egiptuses. Seepärast tuleb vaarao kaitse teile häbiks ja Egiptuse varju alla kippumine teotuseks.””Häda neile, kes lähevad Egiptusesse abi saama ja otsivad tuge hobustest ning loodavad sõjavankrite peale, sellepärast et neid on palju, ja ratsanike peale, sellepärast et nende hulk on väga suur. aga ei vaata Iisareli Püha poole ega küsi nõu Issandalt!Kuid temagi on tark ja laseb tulla õnnetuse ega võta tagasi oma sõnu, vaid tõuseb kurjategijate soo vastu ja nende vastu kes teevad nurjatust.Sest egiptlased on inimesed aga mitte Jumal, ja nende hobused on liha,aga mitte vaim. Kui Issand sirutab käe, siis komistab aitaja ja langeb aidatav ja nad kõik hukkuvad üheskoos.””Kui te näete Jeruusalema sõjaväest ümber piiratud olevat, siis põgenegu need, kes seal sees on mägede peale, siis pannakse uks kinni.” Jeruusalema linna ümberpiiramine tähendab äralangenud ristirahva maade hävitamise tulekut ja Jumala rahva väljaminekut, eraldamist maailmast, mis hukka läheb, ning tema himust.(vt 1Jh.2:15-17)