Toimetuse postist. Hingerahu huvides
21.08.2008 | ek | Rubriik: ArvamusPaljud inimesed lahkuvad siitilmast kibestununa, sest ei ole kunagi leidnud aega oma suhete korrastamiseks taevase Isaga ja kaasinimestega. On teada juhuseid, kus surnud on hakanud unes kummitama ja ka kodus käima, nii et elavatel pole muud üle jäänud, kui kirikust abi paluda! On tulnud pastoril lausa maja ümber pühitseda ja kadunukese eest eestpalvet teha.
Kuidas käituda, kuidas elada? Paljud pilkavad tänapäeval usku ja usklikke, aga kui vaadata nende pilkajate elusid, siis jääb nii mõndagi soovida. Ennekõike puudub sellistel inimestel hingerahu.
Jeesuse õpetus, kuidas toimida kaasinimestega, on lühidalt järgmine: «Peetrus küsis kord Jeesuselt – ütle, kui mu ligimene minu vastu eksib, mitu korda pean ma andeks andma, kas 7 korda? Jeesuse vastus oli järgmine: mitte 7 korda, vaid 70 korda 7!»
Jah, seda tundub võimatu täita olevat, aga vähemalt püüdma peab, et säilitada teiste ja iseenda hingerahu.
Lea
Näib olevat üldine reegel – mida annad, seda saad. Kui annad endast headust, saad vastu headust. Annad endast kurjust, saad vastu kurjust. Samale reeglile allub ka andeks andmine – kes annab andeks, see saab andeks. Meie Isa palves seab Jeesus andestamise kõrgeimaks – ja esitab mõtte, et taevase Isa käest saame andeks oma võlad siis, kui ise anname andeks võlad neile, kes meile võlgu on.
—–
Taevane isa on meile kõik andestanud, isegi ette andestanud, sest tema armastus on nii täielik ja täiuslik, et me ei saa Tema puhul isegi andestamisest tegelikult rääkida – selles armastuses pole kohta andestamatusele. Nii võiks paradoksalselt öelda, et taevane Isa ei andesta meile kunagi midagi, sest Ta armastab meid lõpmatult ja täiuslikult. Ta vaid armastab – tal pole vaja midagi kellelegi andestada, sest Temas pole andestamatust.
—–
Kuid kui vaatame taevase Isa andestamist, siis pole see samane teise, lähedase mõistega – tolereerimisega – kõige, nii hea kui kurja valimatu, sallimine, lubamine, heakskiit. Olles meile andestanud kõik ja isegi meie palveta andestada, ei vabasta taevane Isa meid ometi meie väära tehtu (tegu, sõna, mõte) tagajärgedest. Ta laseb meil osa saada meie tehtu viljadest, mis on seda kibedamad ja valusamad, mida enam oleme eksinud.
—–
Niisiis, tuleks vahet teha andestamisel ja tolereerimisel. Seda on ehk lihtsam mõista, kui vaatleme vanemat ja last. Vanem armastab oma last tingimusteta, laps ei pea vanemalt armastust paluma, ja et see vanema armastus on tingimusteta, siis ka vanem on oma lapsele kõik andestanud. Kuid see ei tähenda, et vanem salliks võrdselt head ja kurja, destruktiivset ja loovat, ega näeks vahet nende vahel. Seepärast tark vanem küll andestab oma lapsele selle väära teo, kuid laseb lapsel ka osa saada ja kogeda oma väära teo tagajärgedest, et laps mõistaks ise oma vääruse väärust.
—–
Nii ka taevane Isa – ta on kõik meile juba ette andestanud, kuid ta ei tee kunagi midagi, et kurja teo halb tagajärg jääks saabumata. Tegu jääb, tagajärjed jäävad – taevase Isa andestus ei muuda Tema enese seatud asjade paratamatut põhjuslikku seost. Kui kristallvaas on põrandale puruks löödud, siis isegi maailma siiraim kahetsus ja palve ei tee seda tegu olematuks ja kristallvaasi terveks.
—–
Nii ka inimene – inimese andestus olgu oma kaaslasele täielik ja täiuslik, kuid see ei tähenda, et tehtu tagajärg ei peaks eksijale saabuma. Kui laps eksib, siis peab ta kandma ka eksimuse tagajärje. Seda vaatamata sellele, et tema vanem on talle selle eksimuse andestanud.
—–
Inimesel on aga võime õppida vahet tegema heal ja kurjal ilma, et ta peaks kogu kurja ise toime panema ja ise selle kõiki tagajärgi kogema. Et mõista tapmise kurjust, selleks pole vaja olla ei tapja, et tapetu. Selles väljendub taevase Isa teine, kõrgem olemus tema seatud korra vääramatuse kõrval – maailmas toimib mehhaanilisest determineeritusest kõrgem jumalik tasand – see on taevase Isa halastuse tasand.
—–
Füüsilise maailma tegusid ei saa muuta olematuteks, kuid taevase Isa halastus on see, mis vabastab inimese tema tegude igavikulistest tagajärgedest. Röövel Jeesuse kõrval ristil oli ilmselt oma elus toime pannud palju kõige metsikumat ja julmemat kurja… kuid kui ta leidis usu, siis tema tehtud kuri ka temas endas kustutati ja ta oli andeks saanud kõik ja ta oli selle läbi isegi nii puhas, et ta võis juba samal päeval koos Jeesusega olla Paradiisis, taevase Isa ees. Kadunud poeg pääses oma eksimuste igavilulistest tagajärgedest, sest tema halastav isa avas talle oma koduukse. Jumal ei muuda oma seatud maailma korda, kuid Jumal on kõrgemal tasandil lisaks oma vääramatusele ka halastav Isa – ta ei jäta oma lapsi nende eksimuste tagajärgedesse igavikuks vaevlema.