Mida haridus minu usuga teinud on?
13.08.2008 | ek | Rubriik: KolumnKas on kummaline, et ma nii küsin? Haridus peaks ju kõike selgemaks, täpsemaks ja paremaks tegema…
Lõpetasin aastal 2000 usuteaduskonna ning olen end usuasjades harinud ka hiljem. Kui ma eelmisel aastal pastoriks kandideerisin, küsiti, kas haridus mind mitte ära pole rikkunud. Küsimus ei olnud konkreetne. Ilmselt eeldati, et ma tean, millest jutt käib. Ma väitsin, et ei ole rikkunud.
Mida siis (usu)haridus mu usuga teinud on? Ma arvan, et haridus teeb usuga sama, mida ta teeb ka teistes valdkondades. Ta teeb inimest mõistvamaks ja sallivamaks. Mitte absoluutselt sallivaks, sest see pole ei eluterve ega vajalik, kuid haritud inimesel on kergem teisitimõtlejaid ja -uskujaid mõista. Kas sedalaadi sallivuse kasv on iseenesest hea või halb, sõltub hindajast.
Ülikooli tulnud tudengitele ütlen ma tavaliselt esimestes loengutes, et siin õpetatakse neid esitama küsimusi seal, kus tavaelus inimesed ei küsi. Ma õpetan seadma kahtluse alla enesestmõistetavat. Inimene võib pidada õigeks seda, mida meil täna valdavalt õigeks peetakse, kuid ta peab teadma, et alati pole olnud nii, nagu meil täna on; ja ka täna pole kõikjal mujal samamoodi, nagu meil on. Nii nagu on, on üks variant paljudest võimalikest. Vahet pole, kas tegemist on meie rahvusajalooga või usutraditsiooniga, haridust saades inimene mõistab, et need on üldisemalt vaadates «suhtelised».
Sündinuks ma Saudi Araabia imaami peres või õigeuskliku venekeelse kaevuri peres Sillamäel, näeksin ma asju teistmoodi. Ning kui õpid tundma seda, kuidas moslem usub ja Jumalat mõistab, on raskem olla sallimatu. Ise koraani lugedes leian sealt inspireerivaid mõtteid, probleem tekib aga sellega, kas mul on kristlasi, kellega sellest rääkida. Või jätkuks juttu kauemaks, kui ma ütleksin, mida moslemid «valesti teevad» või «mis neil puudu on»? Haritud inimesel on viimast aga raskem teha.
Kas islami traditsiooni tundes olen halvem või parem kristlane? Kas katoliiklust tundes olen halvem baptist? Mul oleks kergem pidada ainumõeldavaks oma kiriku tavasid, kui ma muudest variantidest midagi ei tea. Sest teades, et on võimalik mitut moodi, on raske pidada oma koguduse tavasid või arusaamu ainuõigeks.
Voltaire on kunagi öelnud: «Kui tõde on ilmne, siis ei saa tekkida erakondi ega fraktsioone. Mitte kunagi pole vaieldud selle üle, kas keskpäeval on valge.» Usuasjades aga asjad nii ilmsed ei ole ning erinevaid traditsioone ja tõlgendusi tuleb päev-päevalt aina juurde. Ning iga tõlgendus on omal moel ka puudulik.
See ei tähenda, et tõde ei peaks taotlema. Mitte-usuteadustes teavad kõik teadlased, et nende tänane teadmine on parimal juhul «parim võimalik» ning pole objektiivne tõde. Samavõrd teavad nad, et ilma tõe poole pürgimata pole mõtet ülikoolis ollagi. Nii võiks see olla ka usus. Ma järgin seda, mis mulle tundub hetkel kõige veenvam. Õppides tundma teisitimõtlejaid, oskan läbi katsuda oma veendumusi, tean selgemini, kes ma olen, kust tulen ja kuhu lähen. Mõned tõeseks peetud arvamused kukuvad kokku eelarvamustena. Paljud selged veendumused lagunevad. Haridus võib jätta alles vähe, millest hoida kinni kui tõsikindlast. Aga ta õpetab lahti laskma sellest, mis on suhteline. Ehk võtma suhteliselt seda, mis ongi suhteline. Ta paneb otsima vastuseid tuhandetele uutele küsimustele, kus varem õigeks peetu osutub alusetuks.
Ei saa enam pidada asju õigeks pelgalt sellepärast, et meil Eestis või meie koguduses lihtsalt on nii kombeks. Asi on õige ainult siis, kui ta on õige. Lihtsalt peab teada saama, kuidas asjad tegelikult on. Peab minema edasi.
Alar Kilp
kuidas ajupestud inimesest saab endast leiva teenimise pärast ajupesija. Kui natuke tunda moslemeid, siis nende jaoks on tolerants lihtsalt nõrkuse tunnus ja optsioon kõikjale infiltreeruda, paljuneda ja territoorium viimaks üle võtta. Kristlaste puhul pole asi palju teistsugune, kuid ainult sellepärast, et ristisõdade paradigma on läbi mängitud ja selle kitsaskohad teadvustatud.
Ülikoolid , vähemalt mis usuteaduskonda puutub, on viimane koht tõde otsida, sest ka neis valitseb teatud establishment, kes määravad, mida tohib öelda ja mida ei tohi. Kui öelda, et tegelikult on kõik religioonid end tänapäevaks ammendanud.
Inimese (katse ja eksituse põhjal arenenud) eetos on täna palju kõrgem nii VT, UT, kui Koraani testosterooniuimas püha viha (loe: enesevalitsuse kaotamise) Jumalast ja tegelikult tuleks kogu see kraam põhjalikult ümber hinnata, siis öeldakse kohe, et aaaga meile on luterlik ülikool jaaa… Tööd ja palka ei taha ju kaotada, siis oledki luterlane. Kui vaadelda käesolevat artiklit psühholoogi pilguga, siis oleks selle pealkiri “Varga peas põleb müts”. Haritud inimene on, artiklis esitatud kriteeriumite järgi konjunkturist, inimene, kes on aru saanud, et ühe tõe järgimine praktikas tekitab liiga palju ebameeldivusi ja parem on hästi segast juttu ajada.
Teoloogia on tänapäeval ennekõike poliitika ja mis pole poliitika see on kunst. Teaduseks saab pidada ainult religiooni ajaloolist süstematiseerivat aspekti, nii nagu see kunstiteaduse puhulgi on võimalik.
Artikkel on sellest, kuidas ajupestud inimesest saab endast leiva teenimise pärast ajupesija, konjunkturist. Huvitav miks elektroonika ala lõpetajalt ei küsita, kas tema haridus pole teda ära rikkunud, aga teoloogilt küll?
Kui natuke tunda moslemeid, siis nende jaoks on tolerants lihtsalt nõrkuse tunnus ja optsioon kõikjale infiltreeruda, paljuneda ja territoorium viimaks üle võtta. Ülikoolid , vähemalt mis usuteaduskonda puutub, on viimane koht tõde otsida, sest ka neis valitseb teatud establishment, kes määravad, mida tohib öelda ja mida ei tohi. Kui öelda, et tegelikult on kõik religioonid end tänapäevaks ammendanud, inimese (katse ja eksituse põhjal arenenud) eetos on täna palju kõrgem nii VT, UT, kui Koraani testosterooniuimas püha viha (loe: enesevalitsuse kaotamise) Jumalast ja tegelikult tuleks plats puhtaks teha, siis öeldakse kohe, et aaaga meile on luterlik ülikool jaaa… Tööd ja palka ei taha ju kaotada, siis oledki luterlane. Kui vaadelda käesolevat artiklit psühholoogi pilguga, siis oleks selle pealkiri “Varga peas põleb müts, ehk mürgitatud õhu müüa teab ise ka mida teeb”. Teoloogia on tänapäeval ennekõike poliitika ja mis pole poliitika see on kunst. Teaduseks saab pidada ainult religiooni ajaloolist aspekti, nii nagu see kunstiteaduse puhulgi on võimalik.
Hariduse (teadmistega) on nii, et tuleb aru saada: igavene jumalik Tõde ise on üks ja ainuline, kuid muutuv on inimene, ja eri aeg (ajastud) nõuavad pidevalt inimlike arusaamade ümbersõnastamist, et Tõde läbi inimlike tõdede üha enam meile avaneks. See on hariduse ja harituse küsimus.
Vajame tegelikult selleks kahte: esiteks neidsamu teadmisi, teiseks aga oskust ja kogemust nende teadmistega opereerida. Esimest võikski nimetada hariduseks (teadmised), teist aga harituseks (oskus neid teadmisi kasutada).
Suhetes teiste inimestega, ka teistsuguste religioossete arusaamade omajatega on nii, et mida enam me neid mõistame, seda vähem saame neid hukka mõista. Teadmatus ja mõistmatus on hukkamõistu tavaliseks aluseks.
Teiste teadmine ja tundmine on tavaliselt kasuks, kuid on palju inimesi, kelle vaimseks teeks on hea, kui nad jäävad siiski vaid ühe õpetuse ja tee piiresse, sest nii on parim neile. Muidu looks liigne info neis üha suuremat segadust. Kuid on ka teisi, kellele on kasuks paljude religioossete teede tundmine – nad on võimelised enamat infot endas terviklikuks elupildiks kooskõlastama. Vaimses mõõtmes pole ühed paremad kui teised.
Pole ühtset reeglit, mida võtta, mida jätta – oleneb isikust ja tema võimekusest. Kui rääkida mingist ühtsest reeglist, siis “eesmärk pühitseb abinõu” – inimene valigu just selline tee, just nii kitsas või avar, mis on konkreetselt tema vaimseks edenemiseks parim. Ja selline tee võib olla kas kitsam või avaram – tee ise pole määraja, siin loeb inimese isikupära ja tulemus – tema vaimne kasvamine.
Usk on esmane tingimus Jumala leidmiseks. Kuid usk – avatus usalduses taevasele Isale – pole veel päris piisav Jumala leidmiseks läbi vaimse kasvamise. On vajalik ka inimese isiklik pürgimus – oma lootuste ja igatsuste teostamine iseendas, iseendana. Ja see on hariduse ja harituse tee – puhtas lapselikus usus me võtame küll vastu jumalikku armu, kuid mida enama haridusega ja mida haritumad me seejuures oleme, seda kõrgemal tasemel ja täielikumalt me oleme selle armu vastuvõtmiseks suutelised, seda enam osutub jumalik arm meid vaimselt arendavaks.
Mõni aga vajab etteantud teed, reegleid, suunda… Selline teeline pole halvem – lihtsal isik ja tema tee peavad olema kooskõlalised – siis on vaimne edenemine kõige tulemuslikum.
Näib, sa ise oled ise küllalt kauge haridusest, sest vastasel juhul sa mõistaksid teiste õppedistsipliinide näitel ja oma elukogemusest, et haridus mingis valdkonnas pole kunagi halb. Haridus (teadmised) võimaldab saada ülevaatlikuma pildi valdkonnast, kui see haridus (teadmised) on süsteemsed ja loogilised.
Sama teoloogilise hariduse kohta – seegi võimaldab varemmõistetut mõista ja saada ette pilt, mis on varem olnud, kuhu inimmõte on rännanud ja mida avastanud.
Füüsik peab tundma eelnevat füüsikat, et füüsikas edasi minna. Nii ka teoloog – ta peab tundma varasemat, et edasi minna ja kui mitte maailma, siis vähemasti iseenda maailma- ja jumalapilti avardada. See võimaldab paremini valida ka oma konkreetset, isikupärast usulist teed.
Teoloogia õppimine ja omandamine pole enam ajupesu kui keemia, füüsika, bioloogia või kirjanduse õppimine. See on varemkäidud tee tundmine, et osata edasi minna.
Kommunistliku Partei ülikool? Saientoloogiasekti kursused? Kingo jaoks seisneb haridus ilmselt aju üleujutamises informatsiooniga seda ainult emotsioonide põhjal hinnates, ilma loogilisi argumente arvestamata. Igatahes tema sõnavõtud pressis näivat küll sellest tunnistavat.
Suurem osa teoloogiast on kujunenud poliitiliste mõjutuste kaudu, kaasa arvatud teoloogide ringkaitse, mistõttu selle tõsiselt võtmine teadusena on mida aeg edasi seda küsitavam. Ajaloo tundmisest on kasu, kui tohib sellest õppida. Kui aga näiteks 16. sajand seada normatiiviks, siis peab seal sündinut aina õigustama.
Teisalt tuleb Kingo ohtraid sõnavõtte kommentaariumides tervitada. Ma ei tea, millega ta varem tegeles, igal juhul paistab tema käitumise tagant sõltuvuspsühholoogia. Mõnuainete tarvitamine mitmekordistab inimese aju nõudmise õnnehormoonide järele, s.t. kord sõltlane, alati sõltlane. Ühe destruktiivse sõltuvuse eest saab põgeneda teiste vähem kahjulike sõltuvuste kaudu, näiteks töö-, või usunarkomaaniasse. Seepärast las Kingo parem kirjutab kui joob viina vms.
Kirjutasin hariduse ja harituse vahest. (Vt. 22/08/2008 – 09:07). Mulle psühholoogiliste hinnangute andmine on teile ehk huvipakkuv, kuid need ei huvita mind. Solvamise katsed aga ei tee teile au ega väärtusta teie kommentaare. Pigem vastupidi..
Kas te pole juhtumisi täiesti vales kohas oma kommentaaridega? Mõni teine leht teiste teemadega, kus te ka teemast aru saate ja kaasa rääkima olete võimeline, oleks teile ehk kohasem?
Kirjutasin hariduse ja harituse vahest. (Vt. 22/08/2008 – 09:07). Mulle psühholoogiliste hinnangute andmine on teile ehk huvipakkuv, kuid need ei huvita mind. Solvamise katsed aga ei tee teile au ega väärtusta teie kommentaare. Pigem vastupidi..
Kas te pole juhtumisi täiesti vales kohas oma kommentaaridega? Mõni teine leht teiste teemadega, kus te ka teemast aru saate ja kaasa rääkima olete võimeline, oleks teile ehk kohasem?
mingist hetkest lõpeb rääkimine inimesega ja algab rääkimine inimesest. Kui Teie, Kingo, minust nii aru saate, siis seda enam pole mul midagi pehmendada.
Ma sain teist aru just nii, nagu te kirjutasite. Kirjutage sisulisemalt, ja ma saan teist teisiti aru. Ärge olge isiklik. Püüdke midagi teema kohta kirjutada, ja vähem negatiivselt, vähem emotsionaalselt. Lahkusite? Head aega.
Jaan Tooming – kui on keeles sõnad “haridus” ja “haritus” – miks neid samastada, kui neid üldiselt ei samastatagi? Miks oma keelt ja meelt vaesestada? Mida mõistan hariduse, mida harituse all – seda juba ütlesin. Kui see tundus pada ajamisena, noh, eks igal omad lugemise ja mõtlemisharjumused. Ju teil siis sellised, et üle 5 rea on juba pada. Mis ei tähenda, et ma peaks selle omaks võtma.