10.06 Kalmistupäeval tasuks mõelda lahkunutele ja oma kohale elus

Juunikuus korraldavad kõik EELK kogudused kalmistupäevi, kui mälestatakse lahkunuid, lauldakse ja räägitakse surmast ning igavesest elust.
 

Tallinnas on Liiva, Pärnamäe ja Pirita surnuaial kalmistupäevad juba möödas.

«Surnuaiapüha on inimestele ikka väga oluline olnud, selleks ajaks tehakse lähedaste kalmud korda,» ütles Tallinna praost, Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu. «See on aeg, kui inimene peaks mõtlema surnute ja surma peale ning küsima endalt, kuhu ta on jõudnud.»
 

Tammsalu võrdles suhtumist esivanematesse suhtumisega riigi lipusse, hümnisse, Vabadussõja sammastesse – üldse oma juurtesse.

«Me elame nagu kogu aeg tulevikus, tormame selle poole, oskamata elada olevikus ja võtta midagi head üle minevikust,» sõnas Tammsalu ja lisas: «Nagu Tõnis Mägi laulab: kiirus, vaid kiirus, mis muud; lapsed taas tulla ei saa, lühike aeg, pikk on maa. See iseloomustab hästi praegust elu, kus tormatakse aina edasi ega mõisteta tagasi vaadata.»

Ta rääkis loo mehest, kes soovis selgeks teha, et inimesed ei vaata enam taevasse, vaid üksnes oma jalge ette maha. Mees kastis ühe hotelliesise märjaks ja inimesed, kes tulid hotellist, tõttasid pilku taeva poole heitmata kiiresti tagasi vihmavarju järele. Taevas polnud aga ainsatki pilve.

Ammune tähtsündmus

Teoloogiaprofessor Toomas Pauli hinnangul on surnuaiapüha traditsioon saanud ilmselt alguse 19. sajandil just Liivimaalt ja muutunud kiiresti rahva hulgas väga populaarseks. Näiteks Kambjas on peetud surnuaiapüha juba 1830. aastal. Traditsioon on omane just luteri kogudustele, kuid selle on üle võtnud ka teised konfessioonid.

Paul mäletas oma noorepõlveaegu Rõuges, kus kalmistupäeval jäi kogu küla inimtühjaks.
«Usk on siis mõjusam, kui ta ühendab vanad traditsioonid ja annab neile uue tõlgenduse.
Kalmistupüha võib seostada vanade eestlaste suvise hingede rändamisega. Kui hinged koju ei tulnud, siis jaanipäeval võis neid ju kalmistul külastada,» leidis Paul seoseid vanade rahvakommetega.

Kaks surnuaiapüha

«Surnuaiapüha peetakse tavaliselt jaanipäeva paiku,» lisas Tammsalu. «Jaanipäev on Ristija Johannese sünnipäev. Ristija Johannese sõnum oli: parandage meelt, taevariik on lähedal.»

Tammsalu sõnul on kirikuaastas kolm päeva, kus sügavamalt lahkunutele mõeldakse: suvine surnuaiapüha, 2. novembril hingede päev ja surnute mälestamise püha ehk igaviku püha, mis on pühapäeval enne esimest advendipühapäeva.

«Kolm korda aastas sügavuti elu lahutamatu osaga tegelda pole ju palju. Kuidas me suhtume oma surnutesse ja surnuaedadesse, see näitab meie tegelikku olemust, meie juuri või nende puudumist,» sõnas Tammsalu.
 

Tammsalu meenutas, et kirik püüdis kalmistupäevade traditsiooni alles hoida ka Nõukogude ajal. «Kui ristimiste, leeri ja laulatustega said ateistide eestkõnelejad väga hästi keelamiste ja hirmutamistega hakkama, siis surnuaiapühade ja matuste peale Nõukogude võimu hammas ei hakanud,» tõdes Tammsalu.

Kuna tohutud rahvamassid käisid ikka surnuaiapühal, otsustati, et kiriklikku kalmistupäeva saab korraldada ainult täitevkomitee loaga ja mitte varem kui kaks nädalat pärast ilmalikku surnuaiapüha.

Ilmaliku surnuaiapüha puhul toodi kohale lavkad defitsiitsete kaupadega, et inimesi ligi meelitada. Kuna ilmalikke kalmistupäevi korraldati vahel suve lõpul, jäid kiriklikud koguni septembrisse.

Tänavused kalmistupäevad

• Karjaküla kalmistu – 15. juuni kl 14; Rannamõisa kalmistu – 15. juuni kl 11; Jüri kalmistu – 22. juuni kl 12; Siselinna kalmistu – 22. juuni
kl 13; Metsakalmistu – 22. juuni kl 14; Randvere kalmistu – 22. juuni kl 14.30; Tuhala kalmistu – 22. juuni kl 14; Rohuneeme kalmistu –
22. juuni kl 11.30; Kuusalu kalmistu – 23. juuni kl 11; Kose kalmistu – 24. juuni kl 12; Rahumäe kalmistu – 24. juuni kl 12; Hiiu-Rahu kalmistu – 29. juuni kl 16; Hageri kalmistu – 29. juuni kl 12; Ohtu kalmistu – 2. august kl 14.
 

 

 

 

 

Postimees, 10. juunil 2008