Tee hea fotoni võib olla pikk

Märjamaa Kirik. Illimar Toomet

Õpetaja Toomet ja fotokaamera kuuluvat kokku. Koos nähakse neid Eesti erinevais paigus, koos teevad nad rännakuid Eestist kaugemalegi. Nende läbisaamise ilmekaks tõestuseks on hea kvaliteediga silmapaistev fotosaak, mis kõneleb autori loomingulisest talendist. Aga ka sellest, et läbi objektiivi maailma vaatamine pakub vaimulikule loomingulist rahuldust.
Valikut oma fotoloomingust on Toomet nüüd esitlemas homme avataval näitusel. Tegemist on näitusmüügiga, millest saadud tulu jääb toetama Märjamaa Maarja kiriku katuse remonti.
Millal Illimar Toometist harrastusfotograaf sai ning mida ta hea pildi kättesaamiseks oluliseks peab, seda saab Eesti Kiriku lugeja teada allolevast intervjuust.

Kuidas kujunesid harrastusfotograafiks ja mis aparaadiga alustasid?
Illimar Toomet: Alustasin teismelisena ostetud peegelkaameraga Zenit. Hiljem sai soetatud moodsam kaamera ning aastaid Saaremaal elades sellega ka pildistasin. Toona sai isegi üks väike näitus tehtud, mis mõnda aega oli ka Eesti Kiriku toimetuses üleval. Aastat väga ei mäleta, äkki oli see 1998.
Pärast pere loomist sain aru, et laste kasvamist filmile pildistada on üsna kulukas ja nii sai soetatud väike digikaamera.
Rohkem pildistama hakkasin kümmekond aastat tagasi, kui sain isalt päranduseks korraliku tehnika, mida hiljem kaasajastanud olen.

Meelsasti pildistad kirikuid. Mis on pühakoja fotole saamisel rasked kohad?
Kõige suurem raskus pildistamisel on fotograaf ise – see filter, mis jääb päästiku ja okulaari vahele. Igasuguse aparaadiga, ka mobiiliga on võimalik teha kompositsioonilt väga häid pilte.
Fotograafias on mind köitnud eelkõige arhitektuur, sh kirikud. Keegi eesti fotograaf, äkki Peeter Säre, on öelnud, et ühe hoone pildile saamiseks tuleb selle kõrval aasta aega elada. Olen nüüd Märjamaal kiriku kõrval elanud ligi veerand sajandit ning viimaste aastate jooksul on mõned korralikumad pildid kogunenud. Kodused on sellega harjunud, et kui lähen õhtul korraks välja, tulen jooksuga tuppa, haaran seljakoti ja statiivi ning kaon paariks tunniks. Selle ajaga jõuab teha poolekilomeetrise ringi ümber kiriku.

Kas eelistad pilti kirikust koos tegevuses inimestega või tühja koda?
Sündmuse, näiteks jumalateenistuse pildistamine ja arhitektuurifoto on kaks erinevat žanri. Ka viimase puhul võib inimene pildil olla, aga see eeldab teistsugust lähenemist nii protsessi kui kompositsiooni poolest. Minu arhitektuurifoto tööprotsess eeldab, et inimene oleks loomulikus asendis minuti liikumatult. Aga seda pole vist mõtet proovida. Teisalt oleks hea, kui kogudused oma veebilehtedel või trükistes kasutaks just selliseid fotosid, kus ka inimesed, nii vaimulik kui kirikulised, oleks näha.

Palun tutvusta homme avatavat näitust.
Näitusel on 18 fotot. Kuna tegemist on näitusmüügiga, et koguda raha kiriku katuse ehitamiseks, siis on mõned tööd valitud lähtuvalt võimaliku ostja huvist. Ja lisaks mõned, mida ma ise väga hindan, kuid millel ostjat ilmselt ei ole.
Muide, tänavu kevadel oli sama näitus Soome sõpruskoguduses Raahes. Seal osteti 10 fotot, nende asemele tegin Märjamaa jaoks uued.

Sinu kuvandi osaks tundub olevat fotokaamera.
Kaameraga olen enamasti üksi. Kui inimestega suhelda tahan, siis on parem aparaat kõrvale panna.
Liina Raudvassar