In memoriam Antero Honkkila

Küllap on enamikul meist olnud elus ilusaid ootamatusi, mida me enda arvates pole ära teeninud. Sellised olukorrad või ootamatud kohtumised lihtsalt leiavad meid ning need ei küsi meie ootustest või soovidest. Kirikus me teame, et need on Jumala hoolitsuse märgid, mille kaudu Tema meid kõnetab. Üks selline Jumala kõnetus leidis Antero Honkkila ja tema abikaasa Piitu 1975. a tuulisel oktoobrikuul Tallinnas, kui nad Püha Vaimu kirikus kohtasid neile seni tundmatut kirikuõpetajat Jaan Kiivitit. Kirikuõpetaja nimi oli neile tuttav, sest Antero vaimulikust isa oli kohtunud peapiiskop Jaan Kiivit seenioriga aastakümneid varem ning seda kohtumist meenutas nende kodus peapiiskopi tänukaart.

Sellest juhuslikust kohtumisest Püha Vaimu kirikus algas Antero (Antsu) sõprus Jaan Kiiviti ja tema perega ning siit sai alguse ka nende teenitud koguduste ühine tee sõpruskogudustena. Sõpradest vaimulike visioon oli, et sõprussidemed ei jääks ainult vaimulike omavaheliseks suhtlemiseks, vaid laieneks koguduse kooridele, noorte- ja lastetööle ning kõigile koguduse liikmetele. See nägemus teostus ning rikastav suhtlemine jätkub.

Enne Nõukogude Eestit oli Jumala rahva teenimine viinud Antsu mitmele poole maailmas: eriliseks kujunes töö vaimulikuna Austraalias. Ylöjärvi kogudust teenis ta kuni pensionini aastatel 1974–2004. Kuid sõprus Eesti kiriku, koguduste ning sõpradega ja eesti kultuuriga ei lõppenud ka tema pensionile jäädes. Eriliselt lähedaseks oli Antsule muutunud eesti muusika ja muusikud ning nende tutvustamiseks korraldas ta eesti heliloojate ja muusikute esinemisi Soomes. Samas ei tahtnud ta, et temale osaks saanud hea osa ja kogemused kaoksid ristiinimeste mälusalvest. Seetõttu kirjutas ta kaks väiksemat raamatukest, millest üks ilmus Enno Ootsingu tõlkes pealkirja all „Raskustes, kuid mitte ummikus“. Raamatut esitleti Jaan Kiiviti sünniaastapäeval Püha Vaimu kirikus.

Tallinna Püha Vaimu koguduse praegune õpetaja Gustav Piir meenutab tänumeeles koostööd ja kohtumisi Anteroga, tema rõõmsat meelt ja pühendumust sõpruskogudusele Tallinnas. Gustav Piiri sõnul ei olnud Antero ainult hea võõrustaja oma kodus Ylöjärvil ja sealses koguduses, vaid ka selline sõpruse-aate kandja, kes pidas oluliseks aidata oma praktiliste oskuste ja jõuga kaasa Püha Vaimu kiriku ja selle maja taastamisel ning remondil. Samuti pühendas Antero palju jõudu ja vahendeid Talu laagrikeskuse väljaehitamisele EELK noorte leeri- ning koolituskeskuseks.

Olen olnud tunnistajaks Antsu ja Jaani paljudele kohtumistele ning vestlustele. Mäletan nende arutelu andmise ja jagamise olulisust kristlase elus. Nende vestlustest koorus välja mõte, et tõeliselt saab kristlane seda, mida ta on andnud ja jaganud.

Käesoleva aasta juulis leidis Ants rahu iseenese ja Issandaga ning võis tänumeeles oma elule tagasi vaadates lähedastele enne surma kinnitada: „Kõik on selge, korras ja hästi!“ Oma rahus ja Issanda juurde lahkumise eel tahtis Ants kuulata Arvo Pärdi muusikat.

Meenutan ja mälestan tänumeeles seda sooja ja head inimesest, keda Jumal kasutas tema paljude andidega nii pereisa, sõbra kui ka kirikuõpetajana – meie kõigi jaoks –, et „me ei muutuks selle maailma sarnaseks“. Võime endale ja Piitule ning poegadele Jukkale, Jussile, Matile ja Antile peredega mõeldes sosistada Vana Testamendi palve: „Issand on andnud ja Issand on võtnud, tänu olgu Issandale!“

Tiit Pädam,

Stockholmi koguduse õpetaja