Puudest ja metsast
01.04.2008 | ek | Rubriik: MääratlemataTarbijakaitsjad ning juristid manitsevad sageli, et inimesed peaksid õppima lugema imepisikeses kirjas teksti kasutusjuhendite ja lepingute tagumise poole alumises servas. Olulised üksikasjad võivad muidu kaduma minna. Inglased ütlevad: the devil is in the details.
Üks hea ametivend avastas eelmisel nädalal korrapärase piiblilugemisega Jesaja raamatu juurde jõudes, et 7:14 allservas on väikses kirjas kommentaar: «Tõlge «neitsi» põhineb Septuagintal. Heebreakeelse originaali alma tähendab ‘noor naine’.» Temas tärkas kahtlus, et tegemist on kuratliku märkusega, millega õõnestatakse kristliku usu alustalasid. Kas viimase piiblitõlke taga peab nägema ateistlikku vandenõu? Ent selle toimetajaks on ju olnud Piibliselts, mille juhatuses esindatud kõik Eesti suuremad kristlikud kirikud!
29. märtsi Eesti Päevalehes kirjutab Andrus Kivirähk, et imelik on kuulutada, nagu oleks Stalin ateismi välja mõtelnud: «Tegelikult ei olnud Nõukogude Liit ju üldse ateistlik ühiskond, vaid viljeles lihtsalt kristlusest erinevat religiooni oma pühakute, riituste ja vaimulikega. Ateism on sootuks midagi muud, palju vanem nähtus pealegi.» Levinud ateismikriitika probleemiks on Eesti loetuima nüüdisautori meelest see, et takerdutakse detailidesse, ei nähta metsa puude taga. Paraku tuleb Kivirähule vähemalt osaliselt õigus anda.
Samas ei saa ka ristiusu algust Julk-Jürist lugeda ning üldse ei anna vist ateismi ja uskmatust päriselt samastada. Kui ma õigesti mäletan, siis on 20. sajandi üks tuntumaid teolooge Paul Tillich täiesti võimalikuks pidanud usu ja ateismi dialoogi, juhul kui viimast ajendab tõetaotlus, s.t «usk» tõesse. Juhul kui ei takerduta üha üksikasjalikumaks muutuvasse vastastikusesse kriitikasse ja hoidutakse hoiatamisest, mis kõik võib juhtuda, kui «need» jälle võimule pääsevad.
Mitmed uurijad on väitnud, et igasugune fundamentalism (olgu religioosne või sekulaarne – näiteks marurahvuslusena) põhineb hirmul. Kardetakse, et hävib harjumuspärane elukorraldus, igasuguseid muutusi tajutakse ähvardusena ning see teeb agressiivseks, sunnib takerduma detailidesse, kindlatesse piltidesse ja kujutlustesse. Maailm jaguneb kaheks: omadeks ja vaenlasteks. Hirm annab tunnistust usaldamatusest, seega uskmatusest tegelikult. Usus peaks olema avarust ja julgust, ei maksa Jumalat taandada imepisikeses kirjas allmärkuseks. Pole arvatavasti juhus, et üks sagedasemaid lauseid Piiblis kõlab: «Ära karda! Ärge kartke!»
Urmas Petti
Armas Urmas Petti, kõigepealt aitäh mind heaks ametivennaks nimetamast. Olen selle eest siiralt tänulik.
Küll aga pean veidi õiendama: Sinu märkus selle kohta, et minus olla tärganud kahtlus, et tegemist on “kuratliku märkusega, millega õõnestatakse …” on vaid Sinu arvamus.
Minu tähelepanujuhtimise eesmärgiks oli pigem tuua esile seda, et kui antud märkus (Septuaginta ja “alma” kohta) seisab ainult Js 7:14 juures, aga mitte teistes piiblikohtades, kus “alma” tõlgitakse südamerahuga ja ilma igasuguste märkusteta “neitsiks”, siis on tegemist vastutustundetu ja minu hinnangul kirikurahvast segadusse ajava märkusega, mille adekvaatsust neil on väga raske kontrollida, kuna vaid vähesed oskavad piibli algkeeli.
Halvimal juhul on tegemist lihtsalt piiblitõlke toimetaja(te) poolse “oma tarkuse” näitamisega ilma, et kogutekstiga oleks põhjalikku tööd tehtud.
Viimati mainitud suunas osutavad ka mitmed “parandused”, mis on just Vana Testamendi osas viimasesse piibliväljaandesse sisse viidud, aga mille puhul on tegemist ilmsete tõlkevigadega. Kuna praegu on juttu Jesaja raamatust, siis olgu näitena toodud Js 40:10 (võrrelge viimast eestikeelset teksti 1968. aasta omaga või saksakeelse Einheitsübersetzungi või Lutheri tõlke või ingliskeelsete või näiteks viimase soomekeelse tõlkega, mis on minu arvates äärmiselt hea). Võib muidugi öelda, et tegemist on vaid pisierinevusega, ent see pisierinevus selles kohas omab päris kaalukat teoloogilist sisu.
Viimaks olgu nimetatud veel minu tõsine hämmastus selle üle, et alati, kui olen moodsatele piiblikriitikutele ja muudele kriitilistele teoloogidele ning mõtlejatele esitanud mõne küsimuse, mida võiks tõlgendada ka pisukese kriitikana nende pihta, olen kohanud äärmiselt valulist reaktsiooni – olgu selle näiteks kasvõi see, et üks lihtne küsimus saab ajalehe arvamusartikli aluseks.
Igal juhul soovin kõigile teoloogidele õnnistust ning jõudu – ja püüdu olla ka piiblit tõlkides ja tõlgendades järjekindlad ning ausad.
Kuna kiitsin eelmises kommentaaris soome piiblitõlget, pean lisama, et see kehtib muidugi justnimelt tõlke osas.
Aga soomekeelset piiblit sirvides sain vist ka vastuse küsimusele, miks meie viimases piibliväljaandes on Js 7:14 juures just selline märkus nagu ta on: see on sõnasõnalt soomekeelsest piiblist maha kirjutatud.
Erinevuseks on see, et mujal ei ole “alma” tõlgitud mitte “neitsi”, vaid “noor naine”, “tüdruk” või “noor neiu” – ja see teeb Js 7:14 märkuse soomekeelses piiblis põhjendatuks, erinevalt eestikeelsest tõlkest, kus “alma” on valdavalt alati “neitsi”.
on kadunud Kingsepp Johannese naine Morna linnast, mis jama te siin kõik ajate!
Väljend `usu ja ateismi dialoogi`tundub imelik. Eks kuulu ka ateism usu hulka.Ateistid usuvad, et Jumalat ei ole.Ja mis dialoogi saab olla kahel nii erineval usul? Jumal tegi tulejärve küll ainult saatana, valeprohveti ja metsalise jaoks, ometi tuleb tal ka suurem osa tema enda loodud inimesi sinna saata. Sest Ta andis inimestele vabaduse teha ise valik, keda ta usub, kas Jumalat või saatanat. Kolmandat valikut pole antud.