22.03 Tauno Toompuu: Risti totrus

 

Risti teemal rääkida on täna aktuaalne. Paraku mitte suure nädala ega Kristuse kannatustega seoses, vaid hoopis plaanitava vabadussõja sambaga seoses.

Esmapilgul võivad Vabaduse väljakule kavandatav klaasobelisk ja Mel Gibsoni filmist silme ees olev verest nõretav Kristuse surma rist tunduda täiesti erinevate asjadena.

Üks pretendeerib vabadusvõitluse sümboliks, teine on toonase Rooma okupatsiooni imporditud võigas taparelv, üks pretendeerib üllaste aadete rõhutamisele, teine toob esile inimese julmuse alasti räpasuses. Siiski on neil kahel, üksteisest kahe tuhande aasta kaugusel asuval ristil palju ühist peale selle, et mõlema puhul on tegu ka võimsate sümbolitega.

Lugedes arvamusavaldusi ristisamba vastu, võime kogeda äratundmist, sest läbi aegade on leidunud neid, kes Kristuse risti ja surma teemal ei oska teha muud, kui arusaamatuses õlgu kehitada või mõnitama hakata. Ma ei räägi mitte kunstnike maitsemeelest ega arhitektide silmanägemisest, vaid üleolevast, pilkavast ja arusaamatust suhtumisest risti kui sümbolisse.

Machokultuuri esindajad

Illustratsiooniks võime tõmmata nn pilkejoone, mille ühes otsas asuvad Rooma sõdurid, kes risti all naerdes nõudsid, et kui Jeesus on see, kes ta väidab end olevat, siis näidaku oma vägevust ja hüpaku ristilt alla.

Teises otsas võiksid olla need, kellele rist sümbolina on iseenesest vastukarva ning kes XIX sajandi rahvusromantismi vaimus seitsmesajaaastasest orjaajast ja ristiusu vägivaldsest loomusest jutlustavad.

Nende kahe seltskonna ajaline ja kultuuriline erinevus on küll suur, kuid neid lähendab üksteisele risti tähendusest hämmastavalt sarnane arusaam, mis loomulikult laieneb ristiusu kui terviku mittemõistmiseks.

Rooma ja juudi machokultuuri esindajatele oli mõistetamatu, kuidas võib ühtegi riiki, ammugi siis jumalariiki rajada muud moodi, kui võitlusliku kangelasena oma vastaseid maha nottides. Sellesama machokultuuri esindajaid on meil küllalt ka täna nende näol, kes lavalaudadelt lõugavad “Lahinguväljal näeme, raisk” ja ütlevad end nõnda eesti kultuuri edendavat.

Selle oma machokultuuri jaoks on mõeldamatu kujutleda, et andeksandmine võib tuua rohkem edu kui kättemaks ja et armastav andmine võib teha rikkamaks kui röövellik võtmine. Ja nii ongi ristil rippuv Jumal veidrus, mida ei saa tõsiselt võtta. Jumal peab ikka Zeusina pikset pilduma ja Thorina müristama, aga mitte Kristusena naeruväärset ristisurma surres “see on lõpetatud” ütlema.

Apostel Paulust järgides võime niisugust risti omadust – ikka arusaamatust külvata – risti totruseks nimetada. See tähendab, on igati loomulik, et inimesele, kes on suutnud maailma sääraselt kihva keerata, nagu see täna on, jääb rist totruseks ja narruseks. Kui inimene on oma loomisjärgsest jumalanäolisusest loobunud, siis ei saa rist kunagi iseenesestmõistetavalt aktsepteeritavaks, vaid jääb ikka millekski, mis on liiga alternatiivne, liiga teistsugune ja vastupidine sellele, kuidas me ise oleme tahtnud maailma ehitada.

Suur reede oma sõnumiga on inimeses ebakõla tekitanud, sest midagi sellest maailma ja inimkonda hävitavast vastuhakust on inimeses nii kõvasti kinni, et seda ühe ajaleheartikli või kantslijutlusega ei muuda.

Risti leidmine

Alati on leidunud neid, kes proovinud risti ka teisel moel kasutada ja Jumala alandustee asemel hakanud selle varjus hoopis vägivallategusid tegema. Inimese tarkus kurja teha on nii suur, et ka kõige üllama väärtuse kurjaks suudab pöörata.

Kuid ei ristisõdijate vägivallateod ega muud kristlaste “möödapanekud” oma usu kuulutamisel ei saa vähendada risti kui jumaliku armastuse teetähise väärtust. Me ju tavaliselt ei järelda, et kuna paljud eestlased kuulusid komparteisse, siis on kõik eestlased kommunistid, või kui meil on palju kurjategijaid, siis vääriks kogu rahvas vangi pistmist. Nii on ja jääb Kristuse rist kõrguma üle inimliku poolikuse ja esitama oma totruses üha uuesti väljakutse pöörduda tagasi jumaliku reaalsuse poole, milleks me inimestena loodud oleme.

Kristuse ülestõusmise pühad tuletavad meile seda igal aastal meelde. Suure reede rist näitas meile meie vaimuliku ülbuse põhjendamatust ja Kristuse ülestõusmise püha hommik kuulutab jumaliku tegelikkuse tõeks saamist iga inimese jaoks, kes risti totrusest innustunult maailma ja selle loonud Jumalat uuesti kohtama hakkab.

Meile ei pea meeldima koledad sambad ega kõik ettevõtmised, mis risti varjus tehakse, kuid meile võib siiski saada selgeks, et risti esmane ülesanne on inimese tõelisele elule aitamine ja selles elus toetamine. Just sellise risti leidmist soovin sulle kohe-kohe saabuvateks ülestõusmispühadeks.

Tauno Toompuu
EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja

Virumaa Teataja, 22. märtsil 2008