22.03 Toomas Paul: Anna neile andeks!

Luuka evangeeliumis jutustatakse, et kui Jeesuse hukkajad jõudsid paika, mida hüütakse Kolgataks, lõid nad tema ja veel kaks riiklikku kurjategijat sinna risti, teise tema paremale, teise vasemale käele. Aga Jeesus ütles: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”

Kuidas see on võimalik, et ristilööjad ei tea, mida nad teevad? Kuid nii on see tõepoolest. Rooma sõdurid, kes musta töö tegid, täitsid lihtsalt käsku. See oli nende töö. Kuidas saanuksid nad vastu hakata ülemuse korraldusele, ka siis, kui mõni vahialune tundus sümpaatne või süütu? Ei, sõjamees ei vaidle ülemustega, tema kohus on olla kuulekas

Kelle süü on suurem

Jeesuse palve, et Isa annaks ristilööjatele andeks, oli tegus. Vähemalt tsentuurio, väesalga ülem, tunnistas mõni tund hiljem, kui Jeesus hinge heitis: “See inimene oli tõesti õige!”

Mida selline lõpmata suuremeelsus ütleb meile? Ka meie teeme oma elus kurja, küllap ehk väiksemat, aga siiski. Täidame koledaid käske, kardame keelduda ja vastu hakata. Või laseme end avalikust arvamusest mõjutada. Enamik kurja tehaksegi mitte isiklikust vihkamisest, vaid süsteemi sunnil. Evangelistide teatel isegi maavalitseja Pontius Pilaatus oleks Jeesuse kui ohutu mehe vabaks lasknud, kui ta ei oleks oma positsiooni pärast kartma löönud.

Kui me võtame Jeesuse ristisurma lunastustööna, siis tähendab see: ka meil on – kas või hiljem taibates, ka siis, kui enam midagi ei saa heaks teha – ometi võimalik meelt parandada. Sest Jeesus palus ka meie mõistmatuse eest.

Aga olid ka veel teised, need, kes ta kinni võtsid ja tema peale kaebuse esitasid. Kas ka nemad ei teadnud tõesti, mida nad teevad? Nad otsustasid ju täie teadlikkusega Jeesuse kui rahutusetekitaja kõrvaldada? Ülempreester Kaivas ütles selge sõnaga välja: “On tulusam, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.”

Jah, nende süü on hoopis suurem kui kuulekatel käsutäitjatel. Aga me ei tohi oma moraalse nördimuse ülesnäitamisega liialdada. Mõelgem: enda meelest olid nad vastutustundlikud rahvajuhid, kes püüdsid keerulises olukorras rahu säilitada. Too oli aeg, mil üks messiakandidaat teise järel tõusis üles.

Rabi Gamaliel, keda kogu rahvas hindas, tuletas mõni aeg hiljem kohtuisandatele meelde valemessias Teudast ning ta neljasadat meest, ja galilealast Juudast, kes ahvatles hulga rahvast mässama. Need ülestõusud suruti veriselt maha. Kuidas oleks suurkohus saanud jätta vahele segamata, kui oli kindel, et avantüür lõpeb halvasti?

Ta on meie kõrval

Jeesus palvetab ka nende eest, kes ise arvasid, et nad teavad, mida nad teevad. Võib-olla oli rahva juhtide seas keegi, kes kunagi hiljem lõi kahtlema ja kahetses. Kellel nelipühipäeval valu südamest läbi käis, kui Peetrus tunnistas: “Jumal on just tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie olete risti löönud!” Ja kes siis meeleheites küsis: “Mida me peame tegema, mehed-vennad?”

Palve “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad,” ei ole endastmõistetav ega kerge. Aga see on ainus, mis aitab. Esimene veretunnistaja Stefanos palub samal kombel nende eest, kes teda kividega surnuks viskavad: “Issand, ära pane seda pattu neile kirja!” Läks aega, aga see eestpalve mõjus vähemalt noormees Saulusele, kellest sai apostel Paulus. Märtrite veri on olnud ristikoguduse seeme

Kristuse kannatused ei kaota meie kannatusi, aga nad teevad meid võimeliseks oma koormaid kandma. Me ei pea elus ise korda saama ja alles surmatunnil Jumalat otsima, vaid tohime usaldada ennast tema kätte praegu ja nüüd ning loota, et ta kannab meid lõpuni.

Me võime oma maistes rõõmudes ja muredes, oma elus ja surmas usaldada Jumala kätte kõik, oma ihu, hinge ja vaimu. Võtta vastu viimseni kõik, mis tuleb, teadmisega, et mitte miski ega keegi ei riisu meid Lunastaja käest. Tema on laskunud kannatuste kuristikku, et olla ka seal meie kõrval.

Maaleht, 19. märtsil 2008