Ühel kenal sügisesel päeval kiriku
kantseleis istudes sattusin eneselegi ootamatult veidi omapärasesse
situatsiooni. Nimelt astus ruumi keegi viisakas neiu ja küsis, kas ta tohib
meie kirikus islami kombe kohaselt palvetada. Hetke vältel ei uskunud ma kõrvu,
ent jõudnud üsna pea veendumusele oma täielikus ärkvelolekus, koondasin kogu
mõtlemisvõime vastuse formuleerimisele.

Mida ma täpselt vastasin, pole praegu
oluline, ent kogetud olukord andis hiljem mõtlemisainet päris kõvasti. Et kas,
mis ja kuidas on sünnis? Mis oleksid täpsed põhjused keeldumiseks, mis
nõustumiseks? Kas kuulata oma südant või lähtuda millestki muust? Maailm on
kirju ja meie kõrval elavad inimesed, kelle kohta me midagi ei tea. Aga võiks.

Anna-Liisa Vaher