21.02 Kultuurist, filosoofiast ja religioonist

15.–16. veebruaril toimus Tallinnas religiooni- ja filosoofiaõpetajate aastakonverents “Kultuur, filosoofia, religioon”. Nii nagu konverentsi nimetuski viitab, koopereerusid sellel aastal kaks väikest ning üksteist erialaliselt täiendavat õpetajate liitu, Eesti Usuõpetajate Liit ja Filosoofia Õpetajate Selts, et ühiselt asju arutada.

15. veebruari õhtul koguneti EELK Usuteaduse Instituudi majja, kus toimus ka EUL (Eesti Usuõpetajate Liit) täiskogu koosolek. Mitmete organisatsiooniliste küsimuste kõrval võeti vastu otsus kanda edaspidi nimetust Eesti Religiooniõpetajate Liit. Esimese päeva õhtul oli ka aega kohvi- ja teetassi taga suhelda vanade tuttavatega, leida uusi sõpru, vahetada kogemusi.

Konverentsi teine päev möödus Tallinna metodisti kirikus, sisutihedasse päeva mahtusid nii loengud, paneeldiskussioon kui rühmatööd. Praktilise filosoofia professor Mart Raukase ettekande teema oli “Religioon mõjutamas mõtlemist”. Kunstiteadlane professor Krista Kodres rääkis pildist ja sõnast katoliku ja luteri usu kirikus. Mõlema ettekande lõpul olid erksad arutelud, ikka ja jälle tabasin end mõttelt, kui tihedalt ja orgaaniliselt on omavahel seotud kultuur, filosoofia ja religioon, kuidas võhiklikkus religiooniteemadel viib selleni, et me ei mõista teist inimest, ümbritsevat maailma, meile jääb poolikuks õhtumaa rikkalik kultuuripärand.

Paneeldiskussioonis filmikunstist osalesid Lembit Peterson, Avo Üprus, Madis Kolk, diskussiooni juhtis Meelis Holsting. Mõningaid kõlama jäänud mõtteid sellelt vestluselt: olgu aines mis iganes, sõnumi määrab looja; teater/kino ei saa tulla kiriku asemele ja vastupidi; ettevaatlik tuleks olla kõige suhtes, mis lõhub inimisiksust, inimhinge. Huvitava võrdluspildi n-ö piiride kompamise kohta lubatud ja mittelubatava vahel tõi Lembit Peterson. Nii kärbes kui mesilane lendavad väljas ringi ja tagasi tulles jagavad oma kogemusi – kärbes nägi oma lennul vaid rämpsu ja prügikaste, mesilane seevastu ainult lilli. Kui tegeleme ainult prügikastidega, kas suudame siis üldse märgata lilli, näha ilu?

Rühmatööde teemad olid: “Piibliõppe arvutiprogrammid”, “Õpilasolümpiaadide korraldamine”, “Algklasside didaktika (kuldvillak)” ning “Muusika ja religioon”. Allakirjutanu osales esimeses. Rein Laanesaar tutvustas internetis olevaid võimalusi piibliõppeks (elektroonilised raamatukogud, tõlkeprogrammid jms). Nagu kõige eespool loetletu kohta, võis ka siin lõpuks vaid ohata – kuidas jälle aeg läbi on, nii palju oleks veel vaja rääkida, küsida. Tegusa päeva lõpetas bankett muusikaga – veel sai kohvilauas jagada muljeid, vahetada kontakte, tänada korraldajaid.

Ei olnud sel päeval vahest tõesti kordagi kõneaineks religiooniõpetuse vajalikkus – teema, mille üle Eestis rohkem ja vähem kärarikkalt juba aastaid on vaieldud. Need õpetajad, kes annavad seda ainet üldhariduskoolides, on oma tööga aine vajalikkust juba tõestanud, on näidanud praktikas, et religiooniõpetus EI OLE usu õpetamine. Nagu iga aine puhul, on ka siin vajalikud teadmised õpetatavast ainest ja pedagoogiline pädevus, õpetaja maailmavaade ja usulised tõekspidamised ei tohi mõjutada õpetamist ega tohiks olla ka kriteeriumiks õpetaja valikul. See tähendab, et põhimõtteliselt võib ka ateist anda religiooniõpetuse tunde, aga ka tema ei tohi õpilasi oma veendumuse järgi mõjutada.

Õnnestunud konverents näitas, et religiooniõpetuse ja filosoofia õpetajate koostöö on vajalik ja loomulik, loodetavasti jätkub see ka edaspidi. Veel kord suur tänu konverentsi korraldajatele!

Tiina Ool

Kuressaare Laurentiuse koguduse laste- ja noortetöö juht

 

Meie Maa, 21. veebruaril 2008