18.02 Essee: Parim viis tabada Tõde on lihtne aus töö

Juba 1960. aastate Tarvastu ja Mustla rahvas oli uhke oma õpetaja Harri Haameri üle. Kõneldi, et temast pole seal kandis targemat. Kui tal ainult seda väikest viga küljes poleks: ta on liiga usklik!

Seda lugu räägiti ka minu kodus nii-öelda Mustla uudiste rubriigis. Ometi kuulusid mu ema ja vanaema sellessesamasse Tarvastu kogudusse, kus Harri Haamer rõõmusõnumit kuulutas.

Toonase Nõukogude Liidu väikseima linna Mustla tänavail liikus see väga sõbralik ja muhe mees enamjaolt ikka jalgrattaga. Võrukaelana meeldis mulle inimesi teretada päevas mitu korda. Harri Haameri tervitamine oli aga omaette sündmus. Ta naeris alati südamest, tõstis käe mütsiloti äärde ja vastas justkui hõisates: «Terve!»

Õhustik tiine teispoolsuse eetrist

Vist kõigile selle küla lastele on meelde jäänud ka Taadi (Harri Haameri tolle aja hüüdnimi) kuuri sein, millele ta oli maalinud ilusa suure pruuni karu ja kitse, vist oli hanigi teiste hulgas. Niisugust Ilon Wicklandi stiilis grafitit pole ma enam kunagi näinud ja kahjuks on see krundi uute omanike tõttu vist jäädavalt kadunud. Samuti lammutati 1998. aasta paiku kirikuõpetaja koduks olnud roheline puust vahvärkmajake Posti tänav 53.

See maja oli Mustlas üks omapärane paik. Esiteks ei tundnud seal keegi vajadust televiisori järele — see oli nagu muuseas kuhugi kaugele unustatud. Sealne õhustik oli tiine teispoolsuse või transtsendentsi eetrist. Kui vähem müstifitseerida, võib öelda, et seda kodu täitis teisipidisuse õhkkond, kui kasutada juhanviidinglikku terminit.

Teismeliseeast meenub üks õhtu naaber Toomas Palusaare juures. Tema toonase rokkmuusikuna tutvustas Harri Haamerile Andrew Lloyd Weberi rokkooperi «Jesus Christ Superstar» filmiversiooni plaati. Õpetaja oli väga huvitatud muusikasse peidetud sõnumist. Tema oli (vist) ka see, kes juhtis tähelepanu vene sümbolisti Leonid Andrejevi novellile «Juudas Iskariot», mis on ooperi filmiversiooni libreto alus.

Lõpuks, kui plaadi kuulamine oli lõppenud, lausus Harri Haamer: «Kõik oli väga huvitav, kuid lugu lõppes vaid ristilöömisega — Tema ülestõusmisele polnud vihjetki. Igal juhul on hea, kui Jeesusele vähemalt mõeldaksegi.»

Teine lugu juhtus aasta hiljem. Olin oma sõpradega metsiku malevasuve lõpetanud ja Mustla keskkooli üheksanda klassi koolipingis rahunemas. Klassi ette ilmus hästi riietatud tõmmu mees, kellele suur kongus nina andis mägedepoja ilme. Tegemist oli toonase usuasjade voliniku Kaljo Ojaga. Ta kiitis meid kui tublisid kommunistlikke noori ja jõudis lõpuks jutuga peamiseni: «Lepime kokku, et te seekord pühapäeval Tarvastu kirikusse ei lähe!»

Vaikus. Kellelgi polnud enne mõtteski olnud kirikusse minna. Taevas ise saatis ta meile misjonäriks.

Mul ei unune elu lõpuni, kuidas me leppisime Harri Haameriga kokku: tuleme kontserdile käärkambri uksest, kui oleme mööda Tarvastu jõe kallast läbi võsa imevaikselt kohale hiilinud, et kommunistid — neid ei olnud sugugi vähe — meid ei märkaks.

Tarvastu kirik oli pooltühi, kuid käärkambris viibis iseäralik seltskond õpilasmalevlasi. Kristlik ansambel Sela esitas ka mõne rokilikuma loo, mille peale kirikuvanem Jaan Rennit soovitas õpetajal kiriku uuesti pühitseda. Eks too tegigi seda vaikses palves.

Renessansliku vaimuga haritlane

Harri Haameri teoloogia alguses on tema Tartu ülikooli diplomitöö «Rudolf Kallas». See on oluline märk tema edaspidisest suundumusest ja vaimulikust käekirjast.

Legendaarse skaudijuhi, Tartu ülikooli kasvandiku ja Tartu Pauluse koguduse õpetajana oli Haamer moraalselt kohustatud jääma kodumaale, kui see okupeeriti. Eesti patrioodina ei tulnud tal ehk mõttessegi liituda kunstnikust venna Eerikuga, et aerupaadiga Rootsi põgeneda. Okupatsioonid ja vangistus pigem kinnitasid vabaduse ajal õpitut.

Tegemist oli inimesega, kes luuletas, viisistas, laulis, mängis orelit, maalis ja nikerdas. Ta harrastas maastikul orienteerumist ja oskas ekstreemsetes olukordades toime tulla stressiga. Ta oli üle keskmise kiirkõndija, jooksja ja jalgrattur. Teatud mõttes oli Harri Haamer renessansliku vaimuga universaalne haritlane.

Taadi ja Memme (nii kutsusid noored Harri Haameri naist Maimut) lähemasse sõpruskonda vastu võetud, olid meie nii-öelda klubiõhtute teemad Tarvastu pastoraadis näiteks Mahatma Gandhi, Jiddu Krishnamurti, Paul Yongi Cho, Antoine de Saint Exupéry, Blaise Pascal, Maurice Maeterlinck, Stephen Hawking ja Uku Masing.

Suureks kasvanud väike poiss

Sageli võis Harri Haameri mõttetegevuses ja suhtluses tajuda pehmet ja sooja irooniat. Isegi kristlike noorte põrandaalustes suvelaagrites ei häbenenud ta oma skautlikku tausta. Pigem vastupidi: ta kamandas noored rivisse ja asus andma kehalist kasvatust.

Kindlasti ei luisanud ta oma raamatus «Naatani lood», nimetades end suureks kasvanud väikeseks poisiks, kes väsib ruttu ära. Pole võimalik paremini väljendada oma lapsemeelset südamepuhtust! Ehk tänu sellele oligi ta harva esinevalt avatud ja uudishimulik kuni oma päevade lõpuni. Selle tõestuseks olid ka kontaktid Tõravere astronoomide, Mustla koorekihi ning paljude veidrike ja eluheidikutega.

Tartu kirjanik Ain Kaalep meenutab Harri Haamerit oma teoses «Kolm Liidiat» kui mittevagatsevat ja ilusa jutuandega tarka meest, kes oskas süstida noortesse kõrgeid aateid.

Uuendatud südamega inimene

Omaette peatükk Haameri teoloogilises mõtlemises on tema kerge slavofiilsus, mille traagilis-patriootlikke vorme ta õppis tundma Gulagis. Tarvastust pärit teatrimees Venda Päi viis tema juurde Leningradi kirjaniku Vladimir Savitski, kes aastaid imetles Harri Haameri ja tema pere maailmavaadet ning sõjaeelset euroopaliku haritlase vaimsust.

Moraal kui kombe- või käitumisõpetus kasvab välja eetikast. Eetika ja eetilise käitumise alus on uuendatud südamega inimene. Moraalne käitumine nii kõige üldisemas kui spetsiifilises tähenduses eeldab muudetud inimest, kes on eneses Jumala näo leidnud.

Harri Haamer leidis, et üks keerulisemaid tõotusi on igapäevase heateo õnnestumine.

«Olin õnnelik, kui see mul õnnestus. Mu süda oli alati täidetud rõõmsa erutusega, kui olin saanud kedagi aidata, kellelegi, ka päris võhivõõrale, head teha, ootamata mingit kasu. Nüüd õpetan seda veendumusega, mida Jeesus on kord öelnud.»

Nõnda kõneles ta.

Heategu õnnestub arvatavasti üksnes siis, kui see jääb anonüümseks. See oli Harri Haameri viimaste elupäevade moraalifilosoofia. Selles mõttes oli ta poliitiliselt väga tundlik ning üritas igal jumalateenistusel kanda oma maa ja rahvas Elava Jumala ette.

«Varjasin Saksa okupatsiooni ajal kahte inimest. Valitsuse vahetudes esitasid nad julgeolekupolitseile minu peale valekaebuse. Ehkki nad mulle minu heateo nii õelalt tasusid, ei kahetse ma sugugi, et võisin neid nende kitsikuses aidata.»

Harri Haamer rääkis mulle sageli, kui oluline oli talle stuudium toonases üsna liberaal-teoloogilises fakulteedis. See purustas küll tema lapseliku usu oma võimetesse, seda enam aga innustas usaldama Elavat Jumalat. Seega võiks Haamerit pidada stiilipuhtaks vanatestamentlikuks nägijaks, kes võõrandunud või nihkes ajas suutis säilitada lapseliku usalduse ja vennastekoguduse vaimse põhja. Siin ei näinud ta ka mingit vastuolu luterliku kirikuga. Vastupidi: tegevust luterlikus kirikus pidas ta ülioluliseks.

Puhas ja selge usaldus Elava Jumala vastu oli kogu tema teoloogia alus, mis koos patutunnistamisega haakus luterliku kiriku normaal-konservatiivse teoloogiaga.

Veel enam: Harri Haameri teoloogia on just praegu aktuaalsem kui kunagi varem. Näiteks hoiatab ta kõrgkiriklike tseremooniate peale lootjate eest. Selle asemel võiksid teoloogid pöörata tähelepanu eestipärase ristiusu elementidele, mida võib leida rikkalikus rahvatraditsioonis.

Kas on teisigi veel?

Harri Haamer kutsuti 15. augustil 1966 Eesti ühe kompromissituma sõnakunstniku Artur Alliksaare ärasaatmise talitust läbi viima kui mees, kes kandis eneses sügavat aukartust Eesti ees: üksnes selle kaudu jõudvat tõelisse koju, isakoju.

Vaimuliku või õpetaja isiklikul eeskujul oli Haameri õpetuses tähtis osa. Tema enda isiksus oligi ehk tema teoloogia suurim instrument ja võti, millega Jeesust järgida.

Ikka ja jälle meenub, kuidas Taat, olles tüdinud oma külalistest ja nende muretsemisest, läks tööle Tarvastu kiriku juurde, et seal midagi koristada, parandada või ehitada. Sageli tulid hämmingus külalised talle sinna hilisõhtuks järele ning alles seal mõistsid, et parim viis tabada Tõde on lihtne ja hoolas igapäevane tegevus, oma kutsumuse kuulda võtmine.

Kümme aastat tohtisin Harri Haameri jalge ees istuda ja kõike pärida. Seniajani meenub üks eriti kirgas küsimus, mida ta armastas just Tarvastu noortele esitada: «Kas on teisigi veel, kes Eesti tuleviku pärast muretsevad?»

See oli talle väga oluline. Tema uskus, et Eesti tulevik sõltub paljuski sellest, kuidas me suhtume Jumalasse: kas oskame Jumalat karta ja armastada.

KES MA OLEN

Olen sündinud 1960. aastal Mustlas, lõpetanud Mustla keskkooli ja pidanud EELK Tarvastu kirikus kellamehe (komandandi) ametit.

1980.—1984. aastani õppisin EELK usuteaduse instituudis. Olen töötanud Mõisaküla ja Halliste koguduses diakoni ja Järva-Jaani koguduses õpetajana.

Pärast õpinguid kaplanikursustel Kanadas, Norras ja Soomes olen töötanud Eesti kaitseväes kaplanina. Läinud aastal osalesin missioonil Afganistanis.

Peeter Parts, vaimulik

Sakala, 16. veebruaril 2008