15.01 Laine Jänes: mälestise saatus sõltub omanikust

Kultuuriminister Laine Jänes möönab, et tõenäoliselt tuleb mõnigi hoone riiklikult kaitstavate mälestiste nimekirjast kustutada, sest ei riigil ega omavalitsustel jagu toetusteks piisavalt raha.

Tartu Postimees kirjutas hiljuti, et kümned Tartu, Tartumaa ja Lõuna-Eesti riiklikult kaitstavad arhitektuurimälestised on avariilises seisundis. Kes ja mis neid kaitseb, kui omanikul, olgu see eraomanik või omavalitsus, pole raha selle konserveerimisekski, restaureerimisest kõnelemata?

Seadus paneb vastutuse mälestise säilimise eest omanikule või valdajale. Seadusega on loodud ka mehhanismid, mis peaksid tagama mälestiste säilimise. Mälestise omanikul on õigus taotleda toetust avarii- ja konserveerimistöödeks ning muudeks mälestise säilimiseks vajalikeks tegevusteks kohalikult omavalitsuselt ja riigieelarvest.

Kahjuks peab nentima, et paljud ehitised on olnud juba siis halvas seisukorras, kui need praeguste omanike kätte jõudsid.

Kuid pahatihti ei piisa omanikul (olgu see omavalitsus või eraisik või äriühing) tõepoolest küllalt ressursse, et taastada ehitise originaalne olemus. Siis on esmatähtis ehitise säilitamine ja konserveerimine, milles samuti on oluline roll omanikul. Riigi eraldatud rahast päris kindlasti ei jagu kõigile taotlejatele.

Aga riigi toetust taotleda ikka tasub?

Paljud mälestised on oma aega oodanud juba aastaid ja nii mõnegi seisund on tänaseks muutunud selliseks, et väga tõenäoliselt tuleb need mälestiste nimekirjast kustutada.

Paraku ei ilmuta mälestiste omanikud ka ise küllaldast initsiatiivi taotluste kirjutamisel, avariilisi mälestisi on tegelikult tunduvalt rohkem, kui laekub taotlusi.

Ei tasu ka unustada, et kui omanikul pole raha, siis on üks võimalus müüa hoone sellele, kes hoolib ja kellel on võimalusi, olgugi et siin võib olla takistuseks emotsionaalne seotus hoonega. Niisiis sõltub mälestiste säilimine väga olulisel määral omanike võimalustest ja riigieelarvest eraldatava toetuse suurusest.

On veel omavalitsused.

Omavalitsuste võimalused oma eelarvest omanikke toetada on äärmiselt piiratud, paljudel juhtudel nad ei saa hakkama isegi nende endi valduses olevate mälestiste hooldamisega, rääkimata hoonete kindlustamisest.

Kindlasti on oluliseks aspektiks ka muinsuskaitse eritingimused, mis on tihti kallid. Seegi on paraku pidurdanud paljude omanike edasisi investeerimisvõimalusi.

Koalitsioonilepingus on pööratud suuremat tähelepanu muinsuskaitse alla kuuluvate kirikute taastamisele, toimib mõisakoolide programm ning liigutakse selle poole, et muud kultuuriväärtused ei laguneks, olenemata nende omandivormist. Kuid esmane vastutus kultuuriväärtuse säilimise eest lasub siiski omanikul.

Praegu peavad muinsuskaitseinspektorid, pisar silmas, vaatama, kuidas väärt hooned hävinud katuse tõttu koost lagunevad, aga kui omanikku pole või see ettekirjutusele vilistab, ei aita miski. Lahendust on nähtud võimaluses, et riik võtaks hoone säilimist tagava avariiremondi enda kanda ja hiljem esitaks omanikule arve. Mida sellisest ettepanekust arvata?

Siin on ilmselt mõeldud asendustäitmist, milleks annab võimaluse ka muinsuskaitseseadus. On põhimõtteliselt võimalik, et juhul, kui omanikul ei ole ka varem olnud vajalikke ressursse, maksab oluliste kultuuriväärtuste säilitamistööde eest riik.

See küsimus vajab aga kindlasti sügavamat juriidilist analüüsi ning sellega muinsuskaitseamet ka tegeleb. Ei ole mõtet rakendada sanktsioone, mis tegelikkuses ei toimi või rikuvad inimeste põhiõigusi – pean silmas eraomandi puutumatust. Tänaseni on rakendatud sama seadusepunkti teist võimalust ehk sunniraha.

Mis põhjusel viibib sügisel põlenud Ahja mõisa konserveerimiseks raha eraldamine ja milliseid võimalusi näete riigi poolt selle hoone taastamise toetamiseks?

18. sajandi lõpul valminud mõisahoone on suure kultuuriväärtusega objekt Eesti riigis. Kahetsusväärne, et kultuurilooliselt niivõrd oluline hoone oli jäänud seisma tühjana ning sellele ei leitud pika aja jooksul väärikat rakendust. Mõis ei olnud kindlustatud ega kaitstud vandaalide eest.

Seepärast on eriti kurb, et täna tuleb mõisahoone restaureerimise asemel tegelda esmajoones varemete konserveerimisega, et midagigi oleks võimalik järeltulevatele põlvedele säilitada.

Kultuuriministeerium on kursis Ahja mõisa taastamistööde ja hetkeseisuga, planeeritud tööde järjekorra ning maksumusega. Teeme kõik endast oleneva, et hoone konserveerimise esimene järk käivituks. Hetkel on oluline konserveerida seinad ja korstnad ning kindlustada nende säilimine.

Muinsuskaitseametilt on saadud raha ning ministeeriumi soovituse kohaselt on vald esitanud keskkonnainvesteeringute keskusele jäätmete koristamise taotluse.

Mõisa taastamine oleks mõnevõrra lihtsam, kui omanikul oleks konkreetne visioon mõisa tulevikust, sest see annaks võimaluse leida ka eelarvevälist raha hoone taastamiseks.

Samal teemal: Jüri Saar, «Kaitsealused arhitektuuripärlid hääbuvad», TPM, 06.01.

Postimees, 15. jaanuaril 2007