1.01.08 Vaherahu

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Lipu Selts, Kindral Johan Laidoneri Selts, Eesti Sõjahaudade Hooldeliit, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum ja MTÜ Jüriöö Park tegid 27. detsembril pöördumise Eesti avalikkuse poole.

Eesti Muinsuskaitse Seltsi 20. aastapäeva koosolekul Rahvusraamatukogus ütles seltsi auesimees Trivimi Velliste oma sõnavõtus tähelepanuväärse mõtte:

Igal organismil on teatavasti mälu, ilma selleta ei jääks mitte ükski nendest ellu. Ükski rahvas ega ükski ühiskond ei jää ellu ilma mäluta. Mälu võimaldab mineviku kogemusele tuginedes langetada mõistlikke otsuseid. Ja just nõndaviisi on võimalik säästlik areng, mis ei raiska looduse poolt meile kingitud piiratud ressurssi.

Eesti Vabadussõja lahingute müra vaibus 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30.

Vana-aasta 27. kuupäeval pöördusid Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Lipu Selts, Kindral Johan Laidoneri Selts, Eesti Sõjahaudade Hooldeliit, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum ja MTÜ Jüriöö Park Eesti kodanike poole üleskutsega meenutamaks olulist sündmust meie riigi ajaloos.

Avalduses meenutatakse, et 2006. aastal  katkes elav side Eesti Vabadussõjaga, sest 3. veebruaril suri viimane Eesti vabariigi sünni nimel võidelnud mees. Taas loodetaks, et uue aasta kolmas päev leiab toetajaid minutiliseks avalikuks üldrahvalikuks seisakuks ja kirikukellad kajavad üle kodumaa. Nii on toimitud peale pikka okupatsioonide perioodi juba 18 aastat. Võimaluse korral soovitatakse süüdata küünlaid kodus, tööl või ausammaste juures. Sellel päeval kutsutakse kandma sinimustvalgeid värve rinnas – linti, rosetti või lipumärki.

Viimane algatus pole midagi uut. Inglaste jaoks oli samaväärne päev 11. november 1918, mil I maailmasõjas vaikisid relvad. Brittidel oli tohutult palju langenuid. Igal aastal nädal enne 11. novembri saabumist hakkas rahvas kõigil 7 päeval kandma rinnas punast mooniõit.

Samahästi võiksime meiegi saarerahvast eeskujuks võttes mälestada vaherahu esimest päeva rahvusliku kolmikvärviga rinnas.

Tegelikult leiaksime teisigi võimalusi. Mäletatavasti ilmusid pärast pronksirahutuste aegset vene trikolooride lehvimist Maarjamaa teedel ja tänavatel liikuvatele autodele sinimustvalged rahvuslipud. Miks ei võiks väiksed laualipukesed 3. jaanuaril tagasihoidlikult paikneda autode armatuuril.

Meie esivanemate sõjapidamise oskus ja rahvusvahelises diplomaatias enesekehtestamise kunst väärivad suurimat tähelepanu.

Kalev.ee, 31. detsembril 2007