24.12 Ove Sander: Andestamise rõõm

Mis need jõulud siis on? Ehk on see liialt lihtne küsimus, et üldse vastatagi. Siiski võib vastata ja teha seda võrdlemisi erinevalt, kuna meie mõtted ja kogemused ongi väga eripalgelised.

Ühtedele on jõulud tõeline asjadepüha, mille käigus võidakse ostetud ja saadud kinkidest tõelist jõulurõõmu tunda. Teistele tähendavad lähenevad pühad jällegi kauaigatsetud unistuse täitumist, et võida oma pere ühes ning sõpradega mõnusalt koos olla. Kolmandate mõtted võivad pühal õhtul uidata igaviku radadel ning otsida nende lähedust, kes meie eel on astunud.

Isegi olen end jõuluteenistuste lõppedes tihti koos perega leidnud Rahumäe kalmistu hauavaikusse süüdatud tuhandete küünalde paistuses ning tundnud — too väike Petlemma laps elab ning Temas elavad kõik, kes on Teda otsinud ja armastanud. Ja küllap on ka neljandaid ja kümnendaid mõtteid, sest Jumala aarded ei lõpe Jõululapses. Kirjutada tahtsin aga hoopis millestki muust — andeksandmisest.

Võib-olla on neid, kes ütlevad, see pole teema. Kuid enamikule meist tähendab andestus siiski väga palju, võib-olla isegi kõike. Inimene, kes ei suuda andestada ega lepitust jagada, ei ole mitte ainult ise õnnetu, õnnetu on ka tema ümbrus. Ei maksa arvata, et meie kangekaelsus kalestab ainult meie hinge. Ei, seesama hing külvab külmust ja kalkust ka enese ümber. Lugesin hiljaaegu üht roomakatoliku palveraamatut, kus kasutati sõnapaari „süüline elu“ selle elu kohta, mis lähtub kivisest ja mitte armastavast südamest.

Kuid tõsi on seegi, et andestada pole lihtne. Vahel näib see isegi võimatu. Kuidas suudaks laps andestada oma vanematele, kes on ta hüljanud? Kuidas suudaks naine andestada oma koduvägivallatsejast abikaasale? Kuidas võiks andestada purjus automõrvarile, kes on võtnud su lähedase elu? Andestada on vajalik, kuid kas see on ka võimalik?

Ilmselt inimlikult polegi. Või siis peavad inimesel olema mingid kõrgemid aated ja väärtused, et seda suuta. Võib-olla peab olema ka väga-väga hea inimene. Neidki on. Kuid siiski, kust leida jõudu, et me süda võiks avarduda andestuseks alguses päris igapäevastes asjades, hiljem aga lootusele, et suudame ka suuremat?

Jah, seda jõudu on otsitud ja õnneks ka leitud. Kristlastele on selleks väeks Jumal, kes jõuluöös lapseks sai. Ent kuidas see sünnib? Kas pilk lapse süütusele täidab meid vastupandamatu andestustahtega? Seegi on võimalik.

Kuid siiski ei tohiks alatiseks või korra aastas hälli imetlejaks jääda. Tuleb kasvada koos Jõululapsega, minna Temaga edasi. Pea saab Ta suureks ning õpetab — õndsad on armulised, sest nemad saavad armu. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.

Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Kas ei tule tuttav ette? Ta mitte ainult ei õpetanud, vaid ka elas andestust tõeks. Mitte ainult andestust kuulutades paljudele oma maisel teel, vaid eelkõige surres ristil meiesuguste eest.

Ei maksa kahelda, meiegi käed on hoidnud haamrit ja naelu, mis uurendasid Tema peopesad. Jah, eelnev võib olla õudne ja jõuluidülli hajutav, kuid jõulud saavad oma mõtte Suures Reedes ja oma lõpliku tähenduse Ülestõusmispüha esimestest päikesekiirtest saadetud ingli kuulutusest — Teda ei ole siin, Ta on üles tõusnud. Just siin asub pöördepunkt ja võimatu võimalikuks saamine, et andestus on võimalik. Jumalale ja Temaga koos on kõik võimalik.

Nõnda siis, kes on kogenud andestuse jäävat rõõmu, saab ka ise andestada. See on ühtaegu inimeste vaheline kogemus, kuid enamgi veel, jumalikku ja inimlikku lepitust ühtesiduv tõsiasi. Kui oleme enda asjad Jumalaga korda saanud — tõsi küll, Tema meiega — siis lepime ja andestame meiegi.

Kes meist, kes on sügavalt mõistnud oma eksimusi, käinud kirikus pihil ja armulaual, kes on kogenud vana lõppemist ja uue algust, kelle südamesse on tulnud taevane rahu — kes sellistest ei suudaks andeks anda? Me tõepoolest suudame ja siis see pole enam mingi psühholoogiline uus orientatsioon või meis peituvate jõudude äärmuslik mobilisatsioon, vaid Jumal meie elus ja südames. Tema pehmendab meie südame ja avab meid armastusele ja andestusele. Seda ka siis, kui kogeme leppimise raskust, ja võib-olla ei juhtu see ka hetkeliselt, kuid me oleme ikkagi eluteele lähemale saanud.

Ei saa olla ju elu meil ega teistel leppimatuse ja viha keskel, sest elu eeldab seoseid ja suhtekvaliteeti. Elu saab oma täiuse ikka siis, kui laulame vana jõululaulu, nagu see algselt oli kirjutatud: „Anna käsi, lepi ära, siis su süda särab ka.“ Mitte ainult „anna andeks“, vaid ulata ka käsi, sest lepitus peab olema kogetav ja nähtav. Lõplik ning täiuslik.

Andestamisest on räägitud teinekord kui tingimusteta tegevusest. Tähendab, et me ei hakka kauplema sellega, kellele andestame. Just selline on ka Jumala andestus Jõululapses meile — see on kõigile, tingimusteta ja vaba kingitus. Ent kingitus tuleb vastu võtta. Muidu ei oleks ei kinkimisel ega kingitusel tähendust.

Seda vastuvõtmist on kirikus alati mõistetud kui andestuseigatsust, soovi halvast loobuda ning tahet paremaks saada. Ei käinud ju Jeesus maa peal ringi ning hüüdnud ainult: armastus ja andestus. Ta kõneles väga palju ka inimese vajadusest enda südant ja tegusid hinnata ning kanda kohast meeleparanduse vilja. See ei ole Jumala tahe, et teha meist alatise andestuse määrdunud jalamatte, kuhu igal ajal võib pühkida oma hoolimatuse ja rumaluse poriseid jalgu.

Tean, et nii mõnelegi on selline kristluse karikatuur vägagi meelepärane. Andestada saab ja tuleb neile, kes oma vigu tunnistavad ja lepitust otsivad. Seal omandab andestus oma täiuse, sest see ei muuda ainult andjat, vaid kujundab ümber ka saaja ning uuendab nende vahelist sidet.

Kui meil on nüüd jumalik andestus taevast, Temas, kes jõuluööl sündis, siis olgem ka ise armulised ja leplikud. Tundkem, et armu saanud patustena saab meie ainsaks teeks sedasama armastust ja andestust jagada. Ärgu olgu meid südamed kunagi kõvad, et mitte andestada või meeled segased seadma tingimusi leppimisele ja selle määrale.

Tõesti, andestades läheb palju valgemaks nii sees kui väljas. Ja uskugem, kui toome oma kingituse sõime ette, siis andestust jagav ja otsiv süda on parim.

Delfi,  24. detsembril 2007