16.11 Palmses näeb fotosid ristipuudest

Teabe- ja fotonäitus “Ristipuud Lõuna-Eesti maastikul” jõuab Lahemaa rahvusparki Palmsesse.

Eesti Rohelise Liikumise, Liis Keerbergi ja Marju Kõivupuu eestvõttel korraldatud näitus jääb Lahemaa külastuskeskuses avatuks jaanuari keskpaigani.

Lõuna-Eesti matusekombestikku kuulub ristimärgi puusse lõikamine lahkunu viimsel teekonnal kodust kalmistule.

Risti lõikab lahkunu meessoost sugulane. See omanäoline rituaal on seotud ürgvana uskumusega puust kui hinge asupaigast.

Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakonna teedel on välja kujunenud oma traditsioonilised ristilõikamise kohad: ristimetsad, küla või perede ristipuud.

Ristipuud – raie ohvrid

Nõukogude perioodil paiknesid teadaolevad või tänaseni säilinud ristipuud ja ristimetsatukad nn riigimetsas või riigile kuuluvatel maavaldustel.

Osa suuremaid ristipuid oli võetud riikliku looduskaitse alla ja vastava tammelehe-sildiga ka märgistatud – näiteks Laatre ristimänd Sangaste kihelkonnas.

Kaudselt olid kaitsealused needki ristipuud, mis kasvasid arheoloogiamälestistena arvele võetud muinasaegsete matusepaikade läheduses või peal.

Ametliku kaitseta olid ristimetsatukad asulate ja kalmistute vaheliste teede ääres, osa üksikuid külade ristipuid, samuti individuaalsed ristipuud kusagil kõrvalistes kohtades jne. Viimaseid tavaõiguse kohaselt ei langetatud.

1990. aastatel avaldati ekslikku arvamust, et ristilõikamise tava on moodsate aegade tulles määratud hääbumisele ka taasiseseisvunud Eesti vabariigi majanduslikult suhteliselt mahajäänumas kagunurgas.

Seegi, et tänapäeval pääseb kodukalmistule sageli vaid tiheda liiklusega magistraali mööda, pole suutnud traditsioonile hävitavalt mõjuda.

2003/2004. aasta vahetusel tuli tõdeda, et raieküpseks saanud riigimetsade mahavõtmise käigus hävis osalt teadmatusest, osalt hoolimatusest osa Võrumaa ristimetsatukki, mis olid seotud aktiivse kombekäitumisega – neisse lõigati riste kuni viimase ajani.

Koos sellega hävis ka ainulaadne osa meie pärandkultuurist, mis praeguseks on oma endisel kujul säilinud ainult siinkirjutaja videomaterjalidel ja fotodel.

Muist ristimetsatukki ja ristipuid võeti maha ka röövraie käigus, sest näiteks tagastatud metsamaade eakad või kiirelt rikastuda soovivad omanikud ei teagi, kus täpselt neile kuuluv mets on, rääkimata sellest, mis seal täpselt asub.

Eriti drastiliseks kujunes olukord 2005. aasta mais. Põlva Rosma kalmistu vahetus läheduses asuva aktiivse kombekäitumisega seotud ristimänniku osalist mahavõtmist põhjendati teelaienduse-õgvendamisega.

Vajadus koostööks

Dialoogi puudumine vallavanema ja kohaliku rahva vahel paisus üleriigiliseks meediasündmuseks, et mitte öelda skandaaliks, mis õnneks küll päädis kavandatava viie meetri laiuse puuderiba mahavõtmise asemel lageraiega kahe meetri ulatuses.

Kuid emotsionaalne ja kultuurilooline kahju, mille vallavanema läbimõtlematu käitumine põhjustas, on korvamatu.

Määravaks teguriks pärandkultuuri säilimisel ja kaitsmisel, sealhulgas ka ristipuude-traditsiooni püsimajäämisel, on traditsioonikandjate endi, metsaorganisatsioonide, folkloristide, etnoloogide, arheoloogide ja kultuuri- ja kirikutegelaste jpt senisest sootuks tõhusam koostöö.

See ei saa tugineda ainult paragrahvi jõule, vaid ennekõike vastastikusele usaldusele, koostööle, ja mis peamine – lokaalsete kultuurierinevuste aktsepteerimisele ja väärtustamisele.

Näituse valmimist toetas Eesti Rahvuskultuuri Fond.

Näitus avatakse 16. hingedekuu päeval kell 4 pärastlõunal Lahemaa külastuskeskuses. Lisainfo tel 3295555, e-post info@lahemaa.ee .

Virumaa Teataja, 16. novembril 2007