Usklikud said üle pika aja vahetult jumalasõnast osa

Täna (10.05) helisesid kirikukellad kõikjal üle Eesti, et kutsuda usklikke üle kahe kuu taas jumalateenistustele.

Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja ja Viru praost Tauno Toompuu ütles veidi enne jumalateenistuse algust, et pärast pikka vahet on kindlasti natuke eriline tunne rahva ette minna, seda enam, et teenistuse käigus tuleb arvestada eriolukorra reeglitega. “Päris palju asju on, millele ei ole harjunud teenistuse ajal mõtlema,” lausus ta.

Aastaid koguduse juhatuse esimehe rolli täitnud ja selle 2016. aasta lõpus maha pannud Karl Mäesepp selgitas, et näiteks on teenistuse jooksul koht, kus inimesed peaksid kätlema ja üksteisele rahu soovima. “Kätlemise asemel lihtsalt noogutame üksteisele,” rääkis ta.

Ka oli teenistuse kavas armulaud. “Oblaadi saab igaüks ise kandikult oma käega võtta, armulauaveini aga ei pakuta,” sõnas Mäesepp.

Kõik kirikusse sisenejad võeti vastu desinfektsioonivahendi pudeliga ja ilma käsi puhastamata edasi minna ei lubatud. Kohad kirikus olid märgitud kahemeetriste vahedega. “Maksimaalselt 60 inimest saame lubada jumalateenistusele,” ütles Karl Mäesepp.

Nii palju rahvast siiski polnud. Tauno Toompuu rääkis, et seda oligi eeldada, sest paljud, eriti vanemad inimesed, eelistavad nakatumise ohu tõttu veel kodus püsida. Siiski oli kirikuliste seas ka vanemaealisi näha.

Kolmainu koguduse juhatuse praegune esimees Olev Rohumäe lausus, et inimesel ei ole vaja ainult leiba ja vetsupaberit. “Kui inimene on üksinda, hakkavad kõiksugused saatanad kimbutama ja kõige narrim on see, et hingetuge polnud kusagilt saada,” kõneles Rohumäe.

Interneti vahendusel sai küll jälgida salvestatud videoteenistusi, kuid koguduse juhatuse esimehe sõnul ei ole kõige suuremasse riskigruppi kuuluvad inimesed just eriti aktiivsed netikasutajad. Karl Mäesepp märkis, et uskliku jaoks on oluline jumalasõnast vahetult osa saada ning interneti vahendusel osalemine ei ole ikka päris see.

Mäesepp kinnitas, et päris kinni pole kiriku uksed olnud ning tavapärastel jumalateenistuste aegadel on soovijail kogu aeg olnud võimalik pühakojas käia. “Erinevus oli selles, et teenistusi ei peetud, orel ei mänginud ja loeti ainult palveid,” sõnas ta ja lisas, et ülemäära aktiivselt seda võimalust ei kasutatud.

Edasi loe “Virumaa Teatajast”.