Kui rist on devalveerumas…
02.11.2007 | ek | Rubriik: TeoloogilistIgal maailma religioonil on oma teoloogia, mistõttu teoloogia kui termin kristluse mõttes on üsna väärtusneutraalne, sest termin pole ju isegi kristliku algupäraga. Mis teeb siis teoloogiast kristliku teoloogia? Jeesuse Kristuse rist
Olen veendunud, et kristlikus kontekstis on teoloogia tuumaks Jeesuse Kristuse rist, mistõttu võime oma teoloogiat nimetada ristiteoloogiaks.
Ristiusk assotsieerub paljudele eestlastele keskaegsete ristikäikudega, kus «usku» toodi tule ja mõõgaga. Siiski mitte alati, ja Jumalat tunti meie aladel ka enne ristikäike. See süvenenud eelarvamus on väga tõsiseks väljakutseks kristlastele. Juba apostel Paulus oli tuttav ristiteoloogia dilemmaga, kui ta kinnitas Korintose kogudust: «Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.» (1Kor 1:18) Kristoloogia ja soterioloogia tuumaks on Jeesuse Kristuse isik ja Tema lunastustöö ristil.
Kas sõna rist on meie jaoks narrus või Jumala vägi? Kas postmodernistliku ühiskonna mosaiiki rist üldse enam sobitub?
Kes on troonil?
William Borden (1887–1913) tõi näite selle kohta, et iga inimese südames on troon ja rist. Kui Kristus on troonil, siis mina on ristil; aga kui mina on troonil, siis Kristus on ristil. Siin ei ole budismile omast kuldset keskteed.
Mulle tundub, et sõnum ristist on aegunud ning selle vägi ja väärtus mitmete kristlaste elus devalveerumas. Me tahame ju olla edukad, tuntud ja tunnustatud – aga rist? See tähendab ju oma mina surma andmist, kannatusi ja teotust – võib-olla ka ebapopulaarsust. Mõne jaoks tähendabki rist võidu asemel kaotust, edu asemel ebaedu, õnnistuse asemel õnnetust. Esialgu võibki jääda mulje, et kui olen nõder, siis ma ei ole ju vägev?
Risti vägi ja inimlik vägevus välistavad teineteist. Seda kinnitab jõuliselt Pauluse teoloogia.
Edukusele orienteeritud ühiskond
Meie ühiskond on edule orienteeritud, mistõttu on üsna soodne pinnas ka eduteoloogiale, kus pole enam kahjuks kohta ristile ja ristiteoloogiale. Meid on tabanud n-ö american dream – kristlaste seas on «tegijad» need, kes on materiaalselt edukad, tugeva tervisega ning inimeste seas tuntud ja tunnustatud. Rist on devalveerumas ning asendumas vägevate tegijatega, kes soovivad endale nime teha ja inimeste seas tuntust koguda. Ja nii ongi «pahandus ristist» kõrvaldatud ning kuulutatakse ristiusku ilma ristita, et olla aktsepteeritud kõigis ringkondades.
Sellel on aga oma hind. Jeesus maksis oma ristisurmaga kõige kallimat hinda, et kinkida armust usu läbi meile õndsus ning pattude andestus, meie aga oleme valmis tegema risti ja ristiteoloogia osas hinnaalandust, kohandades ristisõnumit ning mugandudes sealjuures ise. Risti püütakse teha postmodernistlikule inimesele vastuvõetavaks, pakkudes igat laadi kristlikku meelelahutust, et mõjuda atraktiivsena eesti noortele.
Karl Barthi seisukohad
Risti vägi ei ole mõõdetav väliste (heaoluühiskonnale omaste) parameetritega: sa võid olla vaene, haige, tundmatu, kuid ometi kiirgab sinu elust risti päästev vägi. Sa oled Kuningate Kuninga laps uuestisünni kaudu ja rist on kuninglik tee taevasse.
Dogmaatik Karl Barth ütleb, et väljaspool Ristilöödut ei ole patt kaugeltki selge, kusjuures patt võib seguneda mitmesuguse õige ning heaga. Barth osutab oma dogmaatikas sellele, et kristlase ristile on omane sama väärikus, mis oli omane Jeesuse enese ristile. Barth on veendunud, et risti kandmine on meie pühitsuse lõpuleviimine, hoides meid alanduses ja karastades meie usku.
Barthi järgi on rist igal juhul vaenamine, milles tuleb ilmsiks, et ristiinimene, kuigi ta suhtub maailma solidaarselt, ometi selle maailma, nimelt kristianiseeritud maailma teed käia ei saa. Dogmaatik on seisukohal, et keegi, kes teab, mis on rist, ei soovi enesele risti, kuid Jeesuse järel käies kanda tulev rist tuleb ise, ilma kristlase soovi ning kaasabita.
Ristilöödu võit
Erich Sauer on kirjutanud väga hea raamatu pealkirjaga «Ristilöödu võit». Kas meie sekulariseerunud ühiskonnas peetakse risti võidusümboliks? Rahvas tahab tsirkust ja leiba. Andku Jumal meile armu, et meie selle nõudluse ja pakkumisega kaasa ei läheks.
2000. aastal olin Amsterdamis ning ühel evangeelsel koosolekul kuulsin, kuidas Cliff Richard laulis a capella: «Kui selle risti ilu näen, kus suri Võiduvürst mu eest, siis oma elu maha jääb ja hing on alanduse sees.» See oli minu jaoks väga pühalik hetk. Soovin endale ja sulle, armas kaaskristlane, et Jumal ilmutaks meile Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu Kolgata risti ilu.
Ramo Pener,
pedagoogikamagister,
metodisti kiriku pastor
Väga ja väga tänuväärt mõtted.
Olen täiesti samal arvamusel artikli autoriga.
Risti saladuse juurde tagasipöördumine ja praktiliselt ellu rakendamine ongi kogu Jeesuse kuulutatud sõnumi aluseks ja suur rõõm on tõdeda, et on ka tänapäeval neid, kes seda on Jumala armu läbi mõistnud ja seda tunnistavad . Need on tõesti soolaks ja valguseks keset seda pöörast sugupõlve siin maa peal.
Väga ajakohane artikkel.
Tere,
olen südamest tänulik siinse kahe autoriga, kes tajuvad probleemi (eriti selle põhjusi) ning on nõus ja (usu-)julged asjalikku sõna sekka ütlema. Rist ja Ülestõusmine on lahutamatud – Püha Vaimu ilmutuse kaudu!
Iga teoloogia (dogmaatika jne), mis ei ole Risti-teoloogia, ei vääri teoloogiaks nimetamist. Heal juhul vast hedonitslik-nihilistlikuks mõttevälgatuseks postmodernistlikus ususogases vees…kus show must go on. Mulle meeldib K.Barthi, P.Althausi ja O.Weberi dogmaatika, sest nad annavad Jeesusele selle koha, mis Temale kuulub; mitte ei püüta teologilise filigraansusega asju religioonifilosoofiliselt nö \”paika panna\” ära defineerida jne. Jumal oma Sõna ja Vaimu kaudu ilmutab meile nii palju, kui igaveseks õndsuseks vaja on. Teoloogilised targutused või teoloogilised arutelud on kaks ise asja. Kui keegi või miski pretendeerib Jeesuse asemele, siis sellise teooria kaitsjal (nimetagu siis end kasvõi dominikaanlasest ja õige õpetuse valvekoeraks) oleks kasulikum lugeda Krõlovi valme. Loomulikult – üle kõige lugeda ja uurida Jumala Sõna, senikaua, kuni Jumala Sõna hakkab uurima ja lugema meid. Piibel on Piibli parim käsiraamat ja leksikon, kuigi kasu on ka kristotsentristlikest raamatutest (Pauluski oli huvitatud, et tema väärtuslikud kirjarullid kaduma ei läheks). Praegu me näeme usuasju ähmaselt (kas väga väikse haridusega või väga \”suure\” haridusega), nagu Rooma impeeriumi aegsest peeglist . Kord aga igavikus näeme asju selgesti, ja Ristilöödud Kristusena, sellisena, nagu Ta on.
Soli Deo Gloria!
Ristiväes edasi, kallid ususõbrad!
Ramo Pener
1Kr 1:18
Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi,
Nii on see teema selgeks tehtud Piiblis ja nii see jääb, kuni Jeesus ise tuleb.
Rist ei tohi \”devalveeruda\”, muidu jehovatuunistajad kohe-kohe postiga vehkima hakkavad.Nad ju kui Piiblit loevad risti asemel posti näevad! Jeesus olevat nende valeõpetuse järgi postil poodud.
Millise tähenduse mis märgile, sõnale, sümbolile või kujundile keegi annab, see oleneb inimese isiklikust eluvaatest ja samavõrd ka ühiskonnas käibivast arusaamast. Näiteks olgu siin svastika, mis läänes on kõige kurja sümbol, idas aga õnne, lausa õndsuse tähendusega. Sama siis kristliku risti kohta – igale meist tähendab see veidi erinevat, sest me pole keegi teisega samane oma arusaamade poolest – igal kristlasel on oma veidi individuaalne arusaam asjadest, kuigi üldine raamistus on meil kõigil sama. Seepärast pole õige selgitada, mis see rist on tegelikult. Targem on avada oma arusaam sellest – see võib olla mõnele avardav ja kasuks.
Siin puudutatakse ka nn. eduteoloogiat, mille kohaselt maine edukus on mõõduks vaimsele edukusele. Eks selles vaates ole omajagu ka tõtt, kuid näib, et selles käsitluses on kohad vahetanud mõõdetav ja mõõtja, tagajärg ja põhjus. Mõõtja on saanud tähtsamaks kui mõõdetav, tagajärg esmaseks võrreldes põhjusega. Kui eduteoloogiat võtta tõena, siis võiks arvata et kristlane Bill Gates on vaimselt maailma kõige edenenum isik? Ja iga kristlane, kes vaevalt ots otsaga kokku tuleb, on vaimselt lausa infantiilne? Kas nii ongi? Ma arvan, sellele artikli lõigule pole mõtet tähelepanu siin pühendada – see ameerikalik arusaam on asja olemusest sedavõrd kauge.
Kristlik teoloogia on liigselt keskendunud Jeesuse surmale. Ja andnud sellele päris suvaliselt tähendusi ja väärtusi. See on aga võõrandanud suurt osa maailmast kristlust vastu võtmast, sest püüdes olla arukas ja loogiline, tekivad siin väga suured vastuolud inimeste jaoks, kes ei lähtu oma vaates Jeesusele kristlikust dogmaatikast, aga püüavad siiski tema õpetusi, elu ja õpetusi tema kohta mõtestada ja mõista.
Laskumata detailidesse võib öelda, et teoloogilise karuteene kristlusele on teinud esimesed algkristlased ise, kes kehtestasid teatava dogmaatilise lähenemise Jeesuse isikule, elule, õpetustele ja surmale. See algkristlaste siiras püüdlus asju mõista ja seletada on aastatuhandeteks sulgenud kristluse iseendasse ega pole võimaldanud sel levida mittekristlikus maailmas. Nimelt oli algkristlaste palavaimaks sooviks, et nende endi rahvuskaslased – juudis – Jeesuse õpetused vastu võtaksid, ja et see juhtuks, mugandasid nad Jeesuse õpetusi, isikut ja elu vastavalt valitsenud juudi religiooni kaanonitele.
Juhtus aga vastupidine soovitule – juudid ei vahetanud oma religiooni, ja Jeesuse õpetused ja õpetused Jeesusest läksid maailma juba algkristlaste moonutuste ja suht põhjendamatute tõlgenduste pakendis. See pakend omab oma tähendust ka täna, sest kristlaste eneste seas pole asjades ühist meelt ega selgust, ammugi pole siis võimalik, et mittekristlased sellise inimlike ja vaieldava teoloogilise kogumi siiralt vastu võiks võtta.
Jeesuse surma ületähtsustamine on umbes sama põhjendatud, kui oleks väide, et meetrist on kõige tähtsamad viimased 10 sentimeetrit… Ma arvan, meetris on tähtsad kõik sentimeetrid ja alles oma kogumis annavad need kokku selle mida vajame – mõõtsüsteemi. Sama siis Jeesusega – alles tema sünd, elu, õpetused ja sur,m oma kogumis võimaldavad meil teda mõista. Ja me kaugeneme sellest mõistmisest, kui jagame Jeesuse nö. “sentimeetriteks” ja siis püüame seletada, milline sentimeeter on kaalukam ja milline vähem kaalukam.
Tervik väärtustab osa, üldine väärtustab üksiku – ja sama loogika kohaselt peaksime oskama läheneda ka Jeesusele. Piltlikult: me ei saa mosaiigi killust tuletada mosaiigi kui terviku tähendust ja väärtust, küll saame aga mosaiiki kui tervikut vaadeldes aru iga selle killu tähendusest ja väärtusest tervikpildis.
Millise tähenduse mis märgile, sõnale, sümbolile või kujundile keegi annab, see oleneb inimese isiklikust eluvaatest ja samavõrd ka ühiskonnas käibivast arusaamast. Näiteks olgu siin svastika, mis läänes on kõige kurja sümbol, idas aga õnne, lausa õndsuse tähendusega. Sama siis kristliku risti kohta – igale meist tähendab see veidi erinevat, sest me pole keegi teisega samane oma arusaamade poolest – igal kristlasel on oma veidi individuaalne arusaam asjadest, kuigi üldine raamistus on meil kõigil sama. Seepärast pole õige selgitada, mis see rist on tegelikult. Targem on avada oma arusaam sellest – see võib olla mõnele avardav ja kasuks.
Siin puudutatakse ka nn. eduteoloogiat, mille kohaselt maine edukus on mõõduks vaimsele edukusele. Eks selles vaates ole omajagu ka tõtt, kuid näib, et selles käsitluses on kohad vahetanud mõõdetav ja mõõtja, tagajärg ja põhjus. Mõõtja on saanud tähtsamaks kui mõõdetav, tagajärg esmaseks võrreldes põhjusega. Kui eduteoloogiat võtta tõena, siis võiks arvata et kristlane Bill Gates on vaimselt maailma kõige edenenum isik? Ja iga kristlane, kes vaevalt ots otsaga kokku tuleb, on vaimselt lausa infantiilne? Kas nii ongi? Ma arvan, sellele artikli lõigule pole mõtet tähelepanu siin pühendada – see ameerikalik arusaam on asja olemusest sedavõrd kauge.
Kristlik teoloogia on liigselt keskendunud Jeesuse surmale. Ja andnud sellele päris suvaliselt tähendusi ja väärtusi. See on aga võõrandanud suurt osa maailmast kristlust vastu võtmast, sest püüdes olla arukas ja loogiline, tekivad siin väga suured vastuolud inimeste jaoks, kes ei lähtu oma vaates Jeesusele kristlikust dogmaatikast, aga püüavad siiski tema õpetusi, elu ja õpetusi tema kohta mõtestada ja mõista.
Laskumata detailidesse võib öelda, et teoloogilise karuteene kristlusele on teinud esimesed algkristlased ise, kes kehtestasid teatava dogmaatilise lähenemise Jeesuse isikule, elule, õpetustele ja surmale. See algkristlaste siiras püüdlus asju mõista ja seletada on aastatuhandeteks sulgenud kristluse iseendasse ega pole võimaldanud sel levida mittekristlikus maailmas. Nimelt oli algkristlaste palavaimaks sooviks, et nende endi rahvuskaslased – juudis – Jeesuse õpetused vastu võtaksid, ja et see juhtuks, mugandasid nad Jeesuse õpetusi, isikut ja elu vastavalt valitsenud juudi religiooni kaanonitele.
Juhtus aga vastupidine soovitule – juudid ei vahetanud oma religiooni, ja Jeesuse õpetused ja õpetused Jeesusest läksid maailma juba algkristlaste moonutuste ja suht põhjendamatute tõlgenduste pakendis. See pakend omab oma tähendust ka täna, sest kristlaste eneste seas pole asjades ühist meelt ega selgust, ammugi pole siis võimalik, et mittekristlased sellise inimlike ja vaieldava teoloogilise kogumi siiralt vastu võiks võtta.
Jeesuse surma ületähtsustamine on umbes sama põhjendatud, kui oleks väide, et meetrist on kõige tähtsamad viimased 10 sentimeetrit… Ma arvan, meetris on tähtsad kõik sentimeetrid ja alles oma kogumis annavad need kokku selle mida vajame – mõõtsüsteemi. Sama siis Jeesusega – alles tema sünd, elu, õpetused ja sur,m oma kogumis võimaldavad meil teda mõista. Ja me kaugeneme sellest mõistmisest, kui jagame Jeesuse nö. “sentimeetriteks” ja siis püüame seletada, milline sentimeeter on kaalukam ja milline vähem kaalukam.
Tervik väärtustab osa, üldine väärtustab üksiku – ja sama loogika kohaselt peaksime oskama läheneda ka Jeesusele. Piltlikult: me ei saa mosaiigi killust tuletada mosaiigi kui terviku tähendust ja väärtust, küll saame aga mosaiiki kui tervikut vaadeldes aru iga selle killu tähendusest ja väärtusest tervikpildis.
No ei tea, miks ma ei saa lisada oa kommentaari. Kui see aga siiski siin mitmekordselt ilmub (miski viivituse pärast näiteks), siis vabandan – aga süüdi kordustes pole mina, vaid midagi selle lehekülje tehnilises ülesehituses.
Ja vaatan, kas see mõte ka ilmub….
Millise tähenduse mis märgile, sõnale, sümbolile või kujundile keegi annab, see oleneb inimese isiklikust eluvaatest ja samavõrd ka ühiskonnas käibivast arusaamast. Näiteks olgu siin svastika, mis läänes on kõige kurja sümbol, idas aga õnne, lausa õndsuse tähendusega. Sama siis kristliku risti kohta – igale meist tähendab see veidi erinevat, sest me pole keegi teisega samane oma arusaamade poolest – igal kristlasel on oma veidi individuaalne arusaam asjadest, kuigi üldine raamistus on meil kõigil sama. Seepärast pole õige selgitada, mis see rist on tegelikult. Targem on avada oma arusaam sellest – see võib olla mõnele avardav ja kasuks.
Siin puudutatakse ka nn. eduteoloogiat, mille kohaselt maine edukus on mõõduks vaimsele edukusele. Eks selles vaates ole omajagu ka tõtt, kuid näib, et selles käsitluses on kohad vahetanud mõõdetav ja mõõtja, tagajärg ja põhjus. Mõõtja on saanud tähtsamaks kui mõõdetav, tagajärg esmaseks võrreldes põhjusega. Kui eduteoloogiat võtta tõena, siis võiks arvata et kristlane Bill Gates on vaimselt maailma kõige edenenum isik? Ja iga kristlane, kes vaevalt ots otsaga kokku tuleb, on vaimselt lausa infantiilne? Kas nii ongi? Ma arvan, sellele artikli lõigule pole mõtet tähelepanu siin pühendada – see ameerikalik arusaam on asja olemusest sedavõrd kauge.
Kristlik teoloogia on liigselt keskendunud Jeesuse surmale. Ja andnud sellele päris suvaliselt tähendusi ja väärtusi. See on aga võõrandanud suurt osa maailmast kristlust vastu võtmast, sest püüdes olla arukas ja loogiline, tekivad siin väga suured vastuolud inimeste jaoks, kes ei lähtu oma vaates Jeesusele kristlikust dogmaatikast, aga püüavad siiski tema õpetusi, elu ja õpetusi tema kohta mõtestada ja mõista.
Laskumata detailidesse võib öelda, et teoloogilise karuteene kristlusele on teinud esimesed algkristlased ise, kes kehtestasid teatava dogmaatilise lähenemise Jeesuse isikule, elule, õpetustele ja surmale. See algkristlaste siiras püüdlus asju mõista ja seletada on aastatuhandeteks sulgenud kristluse iseendasse ega pole võimaldanud sel levida mittekristlikus maailmas. Nimelt oli algkristlaste palavaimaks sooviks, et nende endi rahvuskaslased – juudis – Jeesuse õpetused vastu võtaksid, ja et see juhtuks, mugandasid nad Jeesuse õpetusi, isikut ja elu vastavalt valitsenud juudi religiooni kaanonitele.
Juhtus aga vastupidine soovitule – juudid ei vahetanud oma religiooni, ja Jeesuse õpetused ja õpetused Jeesusest läksid maailma juba algkristlaste moonutuste ja suht põhjendamatute tõlgenduste pakendis. See pakend omab oma tähendust ka täna, sest kristlaste eneste seas pole asjades ühist meelt ega selgust, ammugi pole siis võimalik, et mittekristlased sellise inimlike ja vaieldava teoloogilise kogumi siiralt vastu võiks võtta.
Jeesuse surma ületähtsustamine on umbes sama põhjendatud, kui oleks väide, et meetrist on kõige tähtsamad viimased 10 sentimeetrit… Ma arvan, meetris on tähtsad kõik sentimeetrid ja alles oma kogumis annavad need kokku selle mida vajame – mõõtsüsteemi. Sama siis Jeesusega – alles tema sünd, elu, õpetused ja sur,m oma kogumis võimaldavad meil teda mõista. Ja me kaugeneme sellest mõistmisest, kui jagame Jeesuse nö. “sentimeetriteks” ja siis püüame seletada, milline sentimeeter on kaalukam ja milline vähem kaalukam.
Tervik väärtustab osa, üldine väärtustab üksiku – ja sama loogika kohaselt peaksime oskama läheneda ka Jeesusele. Piltlikult: me ei saa mosaiigi killust tuletada mosaiigi kui terviku tähendust ja väärtust, küll saame aga mosaiiki kui tervikut vaadeldes aru iga selle killu tähendusest ja väärtusest tervikpildis.
OK, ma annan alla selle netilehekülje ees – ei saagi aru, miks siin kommentarid ei ilmu.
Millise tähenduse mis märgile, sõnale, sümbolile või kujundile keegi annab, see oleneb inimese isiklikust eluvaatest ja samavõrd ka ühiskonnas käibivast arusaamast. Näiteks olgu siin svastika, mis läänes on kõige kurja sümbol, idas aga õnne, lausa õndsuse tähendusega. Sama siis kristliku risti kohta – igale meist tähendab see veidi erinevat, sest me pole keegi teisega samane oma arusaamade poolest – igal kristlasel on oma veidi individuaalne arusaam asjadest, kuigi üldine raamistus on meil kõigil sama. Seepärast pole õige selgitada, mis see rist on tegelikult. Targem on avada oma arusaam sellest – see võib olla mõnele avardav ja kasuks.
Siin puudutatakse ka nn. eduteoloogiat, mille kohaselt maine edukus on mõõduks vaimsele edukusele. Eks selles vaates ole omajagu ka tõtt, kuid näib, et selles käsitluses on kohad vahetanud mõõdetav ja mõõtja, tagajärg ja põhjus. Mõõtja on saanud tähtsamaks kui mõõdetav, tagajärg esmaseks võrreldes põhjusega. Kui eduteoloogiat võtta tõena, siis võiks arvata et kristlane Bill Gates on vaimselt maailma kõige edenenum isik? Ja iga kristlane, kes vaevalt ots otsaga kokku tuleb, on vaimselt lausa infantiilne? Kas nii ongi? Ma arvan, sellele artikli lõigule pole mõtet tähelepanu siin pühendada – see ameerikalik arusaam on asja olemusest sedavõrd kauge.
Kristlik teoloogia on liigselt keskendunud Jeesuse surmale. Ja andnud sellele päris suvaliselt tähendusi ja väärtusi. See on aga võõrandanud suurt osa maailmast kristlust vastu võtmast, sest püüdes olla arukas ja loogiline, tekivad siin väga suured vastuolud inimeste jaoks, kes ei lähtu oma vaates Jeesusele kristlikust dogmaatikast, aga püüavad siiski tema õpetusi, elu ja õpetusi tema kohta mõtestada ja mõista.
Laskumata detailidesse võib öelda, et teoloogilise karuteene kristlusele on teinud esimesed algkristlased ise, kes kehtestasid teatava dogmaatilise lähenemise Jeesuse isikule, elule, õpetustele ja surmale. See algkristlaste siiras püüdlus asju mõista ja seletada on aastatuhandeteks sulgenud kristluse iseendasse ega pole võimaldanud sel levida mittekristlikus maailmas. Nimelt oli algkristlaste palavaimaks sooviks, et nende endi rahvuskaslased – juudis – Jeesuse õpetused vastu võtaksid, ja et see juhtuks, mugandasid nad Jeesuse õpetusi, isikut ja elu vastavalt valitsenud juudi religiooni kaanonitele.
Juhtus aga vastupidine soovitule – juudid ei vahetanud oma religiooni, ja Jeesuse õpetused ja õpetused Jeesusest läksid maailma juba algkristlaste moonutuste ja suht põhjendamatute tõlgenduste pakendis. See pakend omab oma tähendust ka täna, sest kristlaste eneste seas pole asjades ühist meelt ega selgust, ammugi pole siis võimalik, et mittekristlased sellise inimlike ja vaieldava teoloogilise kogumi siiralt vastu võiks võtta.
Jeesuse surma ületähtsustamine on umbes sama põhjendatud, kui oleks väide, et meetrist on kõige tähtsamad viimased 10 sentimeetrit… Ma arvan, meetris on tähtsad kõik sentimeetrid ja alles oma kogumis annavad need kokku selle mida vajame – mõõtsüsteemi. Sama siis Jeesusega – alles tema sünd, elu, õpetused ja sur,m oma kogumis võimaldavad meil teda mõista. Ja me kaugeneme sellest mõistmisest, kui jagame Jeesuse nö. “sentimeetriteks” ja siis püüame seletada, milline sentimeeter on kaalukam ja milline vähem kaalukam.
Tervik väärtustab osa, üldine väärtustab üksiku – ja sama loogika kohaselt peaksime oskama läheneda ka Jeesusele. Piltlikult: me ei saa mosaiigi killust tuletada mosaiigi kui terviku tähendust ja väärtust, küll saame aga mosaiiki kui tervikut vaadeldes aru iga selle killu tähendusest ja väärtusest tervikpildis.