Johann-Christian Põder. Aeg elada ja aeg surra – eutanaasiast ja inimväärikusest

Debatt eutanaasia ja abistatud enesetapu eetilise ja õigusliku lubatavuse üle on juba praegu andnud meie eetilisse arutelukultuuri väärt materjali. Selle üle on põhjust rõõmustada. Bioeetilisest vaatenurgast tõstaksin esile filosoof Margit Sutropi hõlmava ja tundliku probleemikaardistuse. Sutrop osutab muu hulgas, et “isegi kui jätta kõrvale religioossed põhjendused /-/ on ikka veel palju kaalutlusi, miks eutanaasiat mitte lubada”.

Alljärgnevas soovin avada Sutropi vaid riivamisi viidet religioossetele põhjendustele.

Eetiline pluralism ja orienteerumiseetika

Alustuseks tuleb öelda, et nii nagu ei ole ühte ja ainust filosoofilist eetikat, ei ole ka kristliku eetika pinnalt võimalik rääkida eetikast ainsuses. Erinevad kirikud ja kristlased näevad eetilisi probleeme erinevalt. Mõnes küsimuses on ühisosa suurem, mõnes väiksem.

On neid, kes peavad sellist olukorda probleemiks. Luterlikust vaatenurgast võib aga öelda, et eetiline pluralism on mõneti isegi luterliku eetika tunnusmärk, olles seotud kristlase vabaduse ja isikliku vastutusega. Evangeelne eetika ei ole jumalikult etteantud autoritatiivne reeglistik, vaid püüd tõlgendada meie elupraktikat Jumala armastuse valguses.

See on orienteerumiseetika – elule orientiiri pakkuv eetika, mis lähtub armastuse tingimatust nõudest ja kingitusest. Avada on seda võimalik muu hulgas inimväärikuse, vastutuse ja hoolimise prisma läbi.

Edasi loe ERR Uudistest.