Tähtis pole suurus, vaid sisu
14.09.2007 | ek | Rubriik: JutlusTõenäoliselt tõuseb aeg-ajalt meil kõigil südamesse küsimus oma usu piisavusest. Võime ennast lohutada teadmisega, et meie ei ole mitte ainsad väikese usuga ristiinimesed. Jeesuse enda seatud apostlidki olid mures oma usu pärast.
Ja apostlid ütlesid Issandale: «Kasvata meie usku!» Aga Issand ütles: «Kui teil oleks usku nagu sinepiivake, te võiksite öelda sellele mooruspuule: «Juuri end üles ja istuta merre!» ja see kuulaks teie sõna.
Lk 17:5–6
Tõenäoliselt tõuseb aeg-ajalt meil kõigil südamesse küsimus oma usu piisavusest. Võime ennast lohutada teadmisega, et meie ei ole mitte ainsad väikese usuga ristiinimesed. Jeesuse enda seatud apostlidki olid mures oma usu pärast.
Käesolev kirjakoht järgneb vahetult Jeesuse ütlemistele patule ahvatlemise ohtlikkuse ja pideva andestamise vajalikkuse kohta. Ühtepidi võis igal jüngrilgi olla trööstiv kuulda, et ta ei ole ainus, kes peab võitlema ahvatlustega, ja et suisa võimatu on elada nõnda, et ahvatlusi poleks kiusamas. Kuid teisalt on väga ehmatav kuulda hädateadet sellele, kelle kaudu ahvatlused esile tulevad, sest meie, ristiinimesed, oleme teinekord ise oma tegude ja tegematajätmistega nii enda kui kaaslaste eksimiste ja patutegude põhjustajaks. Usulisele enesehinnangule pea sama pärssiv võis olla kuulda pideva andestamise vajalikkusest, et kui vend su vastu patustab kas või seitse korda päevas, anna talle ikka andeks.
No kust ma võtan selle jõu, et neid Jeesuse poolt nii kõrgele seatud usulise käitumise latte ületada – nii võis terav tõde ehmatada jüngreid kui ka meid. Apostlid tulid lagedale õige arusaadava sooviga, et Jeesus suurendaks meie usku.
Jeesuse vastus võis tulla neile üllatusena – selles anti teada, et apostlite soov on mõttetu. Meil saab usku kas olla või mitte olla. Usu puhul ei ole tegemist asja või nähtusega, mida saaks mahu poolest juurde tekitada.
Jeesus toob piltlikuks suuruse võrdluseks sinepiseemne, mis teadupärast on haruldaselt väike. Ta annab teada, et isegi kui usk oleks väike, on sellel väga suur jõud ja tulemus. Tõsi, tema vastus on idamaiselt piltlik ja oma mahlakuses üle maise loomulikkuse piiride viidud.
Siin võime tõmmata paralleeli Jeesuse peatse küsimisega, et kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt? (Lk 18:8). Jeesus ei küsi, kui palju ma leian usku või kas leian ikka vajalikul määral. Ma kas leian või ei!
Kristlasi ja kirikut süüdistatakse tihti mustvalges maailmapildis. Selle kummutamiseks püüame me ise muidugi näida väga avatuna ja oma uskugi vaadata kummipaela sarnasena. Kuid teinekord nõuavadki usuasjad konkreetseid ja üheseid vastuseid. Kas usun Jumalat või ei, sellele saabki vastata jah või ei.
Samas ei ole kristlik usk pelk nõustumine Jumala kohta käiva ontoloogilise «Jumal on või ei ole» määratlusega. Nagu Jaakobus kirjutab: «Sina usud, et Jumal on üksainus. Seda sa teed hästi, ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad hirmust.» (Jk 2:19).
Kristlik usk lähendab inimest Jumalale. See tõeline usk on inimese usaldus Jumala vastu. Usk ei suurene mahtu mööda, kuid usk areneb. Usuasjadesse saab sisse elada, nendega peab harjuma. Jumala usaldamistki inimene õpib.
Usk kasvatab inimest siin maises ilmas, nõnda et muutub ellusuhtumine, teisenevad eesmärgid, tulevad uued prioriteedid, südamesse tuleb rahu ja elule mõtestatus. Ometi on see vaid usu kõrvalmõju. Lõplik tulemus – Jumala enda juurde välja jõudmine, kui maised päevad möödas – jääb väljapoole meie kontrollimise ulatust.
Kui Jumalat usaldame, siis elame tema lastena. Ka oma maise isa laps ei saa olla natukene, veidi rohkem või päris palju. Kellegi laps kas ollakse või mitte. Usk, mida kristlikus mõttes usuks nimetada, on südames Jumala lapseks olemine, tema usaldamine.
Loomulikult ei ole meie usk täiuslik. Ei ole meis täiuslikku usaldust Jumala vastu. Oleme oma puudustega inimesed ebatäiuslikust maailmast. Kuid meil on see julgustus, et meie vajakajäämised katab ära Jumal oma täiuslikkuses, meie ebakindluse oma tõotuste kõigutamatuses.
Meie, oma Taevase Isa lapsed, ei pea muretsema oma usu suuruse pärast. Me tohime alati loota Jumala armule, et tema meid just sellistena nagu me oleme, omaks tunnistab ja oma lastena tema tundmises paremuse poole kasvatab. Nagu eesootava, viieteistkümnenda kolmainupühajärgse pühapäeva juhtsalm ütleb: «Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest.» (1Pt 5:7)
Urmas Paju,
Tartu praostkonna vikaarõpetaja
Usk on tõesti kvantitatiivne mõiste – seda võib inimesel olla erineval määral, seda võib leida ja kaotada, see võib kasvada ja kahaneda. Ja see on mõistetav, kui me religioosse usu all mõistame ei midagi muud kui avatust usaldamises – usaldavust. Kui Jeesus rääkis lapsukestest, keda ta meile eeskujuks seadis ja kelle sarnaseks me peame saama, siis pidas ta ilmselt silmas just väikelaste siirast usaldavust, avatust usaldamises. Sest vaevalt, et lapses oleks teisi omadusi või võimeid, mida täiskasvanule eeskujuks üldse saaks seada.
Peaks aga märkama, et sõnal \”usk\” on eesti keeles kaks sisuliselt erinevat tähendust, mis pahatihti segamini aetakse, sest sama täheühend eri asjade tähistamiseks eksitab.
Esiteks tähendab usk, nagu öeldud, usaldamist. Kuid tavalises kõnepruugis tähendab usk ja uskumine sageli ka arvamist, oletamist, hüpoteesi, eeldust jms. Ja need kaks tähendust – usaldamine ja arvamine – on väga erinevad asjad. Usaldamine on inimese olemine avatuses, inimese olek. Arvamus on aga meie aru teooria, intellekti arusaam. Kui me räägime religioossest usust, siis selle all on alati õige mõista just usaldamist, aga mitte arvamusi, oletusi või kontseptsioone Jumala kohta. Sage on, et uskmatud tahavad esmalt saada tõestust Jumala olemasolu kohta – vaid tõestatud Jumal on nende jaoks midagi reaalset. Kuid usklik ei ela mitte tõestuse najal, vaid usalduse najal.
Me oleme Jumala lapsed, ja siinkohal ka vastav analoogia: meie maises elus näeme, et väikelaps esmalt usaldab oma vanemaid, ja teeb seda ammu enne, kui ta üldse midagi arukalt oma vanematest teab. Ning just usaldusest kasvab välja ka lapse teadmine oma vanemate kohta. Lapse isegi täielik teadmiste puudumine ei sega teda kuidagi oma vanemaid usaldamast.
Samamoodi ka siis meiega – Jumala lastega – meil ei pruugi olla kuigi õnnestunud arvamusi, arusaamu, kontseptsioone Jumalast, kuid see ei sega meil Teda usaldamast. Just usu kui usalduse läbi me saame üha enamat teada Jumalast, ja see teadmine on kogemuslik, osaduse läbi saadu, ja mitte loogiline arutlus või tõestatud teoreem.
Usk – avatus usaldamises – on eeltingimus, et inimene saaks vastu võtte Jumala hoolt, Jumala armu kui armastuse osutamist. Seega, usk pole eesmärk omaette, vaid pigem meie olek ja vahend ning tingimus, et Jumal oma armuga meieni jõuaks. Jumal ei keela oma armu kellelegi ega jäta sellest kedagi ilma, see on vaid olenev inimese avatusest usus kui usaldamises, kuivõrd see jumalik hool meieni jõuab ja me sellest osa saame ning vastavalt selles elame.