Tõnu Lehtsaar | Autoriteedivõimetuse sündroomist

Üks asju, mille üle tänapäeval kurdetakse, on autoriteetide vähesus. Pole neid, keda endale eeskujuks võtta, kelle järel edasi minna, keda usaldada ja armastada. Võiksime öelda, et suurtest ja karismaatilistest juhtidest on suur puudus. Probleem tundub ulatuvat väikeettevõtmistest riigi tasemeni välja.

On olemas mõned eeskujuerandid, nagu näiteks Arvo Pärt. Aga temagi ei lähe kuhugi, vaid lihtsalt on ja loob.

Vahel tundub mulle, et me ootame ja januneme suure juhi tulekut. Paraku samal ajal me ei tunnusta ega tunnista neid liidreid, kes meile antud on. Ka neid mitte, keda ise oleme valinud.

On kummaline vastuolu. Ühelt poolt tahame, et meil oleksid säravad ja silmapaistvad juhid. Teisalt me ei ole rahul nendega, kes meil on.

Minu arvates polegi meie probleem suurte juhtide puudumises, vaid võimetuses olemasolevaid juhte ja liidreid tunnustada.

Leian, et Eestimaa poegade ja tütarde seas on tegelikult väga palju huvitavaid, andekaid ja võimekaid isiksusi. Millegipärast ei toeta me nende esiletõusu ja säramalöömist. Olukorda, kus samaaegselt autoriteedijanus olles ei suudeta autoriteete ei tunnustada ega tunnistada, vaid pigem ollakse kriitilised ja negatiivsed, nimetan autoriteedivõimetuse sündroomiks.

Edasi loe ERR Uudistest.