29.08 Indrek Schwede: Vabadusrist on vabaduse sümbol

Kartsin, et vabadussamba ideevõistluse parimaks võib saada töö, millel puudub Vabadusrist. Et rajatakse kunstikriitikute soositud moodne ja peagi moest välja minev kompleks, mille seos Eesti Vabadussõjaga on olematu. Et saame juurde ühe kena pargikese, mis kujuneb kiiresti kesklinna koerteomanike meelispaigaks. Et tema esialgu mõeldud tähendust peab väliskülalistele pikalt seletama ja mõneteistkümne aasta pärast unustame selle isegi.

Paljude kriitikute seas on erilise vastuseisu pälvinud Vabadusrist, mida seostatakse ideevõistluse žürii esimehe Andres Põderiga, kes on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop. Loodetavasti tuleneb see teadmatusest, sest Kristus löödi risti ladina ristil, mis sai ristiusu ideoloogia sümboliks 1. sajandil pKr. Vabadusrist on aga meie oma kaasmaalase Nikolai Triigi kujundatud. See sündis vajadusest autasustada Vabadussõjas silma paistnud mehi-naisi – ikka meie omi vanavanemaid.

Maailmas on riste mitmesuguseid ja neil on erinev tähendus. Või arvab mõni paduateist tõemeeli, et punane rist (nn kreeka rist) möödavurava kiirabiauto küljel on usupropaganda?

Eesti vabaduse rist ehk Vabadusrist on Eesti vabaduse sümbol. Tema südamikus olev soomustatud käsi mõõgaga ja E-täht selle kohal on Eesti sõjaline sümbol. Teadaolevalt on välja antud 3224 Vabadusristi, neist 2078 Eesti kodanikele. Tegemist on Eesti riigi kõige auväärsema autasuga, mille väljaandmine peatati riigikogu eriseadusega 1925. aastal. Uuesti võis Vabadusriste välja anda pärast sõja puhkemist.

Eesti Vabadussõjas (1918–1920) kaotasime sõjategevuses 2218 inimest. 2184 lisandus neile surmavate haavade ja haiguste tagajärjel. Terroriohvriks langes 687 meest-naist. Kadunud, vangilangenud, küüditatud, õnnetuse või enesetapu läbi hukkunud kergitavad inimkaotuste arvu 6275-le. Haavata sai umbes 12 000 sõjameest.

Rääkida, et vabadussammast pole meile vaja, tähendab ajada Eesti NSV ja nn kolmanda vabariigi liini. See on mäluta inimese jutt. Ja kindlasti on oluline, et vabadussammas on seotud Vabadussõjaga. Mis asi on monument abstraktsele vabadusele? Miks peaks selline mälestusmärk paiknema Eestis?

Milline peaks olema Harjumäe nõlvale püstitatav mälestussammas? Ta peaks meeldima rahvale. Asjatundjatega on see häda, et paraku osutuvad nad sageli asjatundmatuks. Mõned aastad tagasi palus ajakiri Sporditäht üht spetsialisti hinnata Eesti spordialaliitude logosid. Hämmastaval kombel laitis «asjatundja» üheülbalist värvidevalikut: miks on kasutatud nii palju sinimustvalget!? Spetsialist ei mõistnud värvide sümboolset tähendust. Ta ilmselt ei teadnud ega viitsinud endale selgeks teha kritiseeritava valdkonna spetsiifikat. Et spordis on värvidel sümboolne tähendus, et kindlad värvid või nende kombinatsioonid esindavad traditsiooniliselt teatud rahvaid ja riike.

Näiteks USA jäähokikoondise võistlusvorm vahetub aastast aastasse, aga disainerite lennukas fantaasia kasutab ikka kolme lipuvärvi: sinist, punast ja valget. Miks peaks Eesti alaliit oma logo kujundama mõne teise riigi värvidest?

Tundub, et sama seis on vabadussambaga. Asjatundjate arvates on võidusambal sada häda, aga peaaegu iga kommentaar reedab Vabadussõja tähenduse ja sümboolika mittetundmist.
Muidugi peab kaitseministeerium avatud südamega kuulama tähelepanekuid ja kriitikat võidutöö kohta. Tasuks kaaluda Eesti kontuuri vahetamist soomustatud käe, mõõga ja E-tähe vastu, nagu see on Vabadusristil originaalis. Nii õnnestuks vältida ka lõhe tekitamist eestlaste vahel seoses Eesti kontuuriga: kas Tartu rahu piirid või mitte.

On tõsi, et inimkehad mälestussambal annaksid juurde soojust ja samastumisvõimalust. Aga näiteks Riias asuva vabadussamba pidev eeskujuks seadmine on varjatud üleskutse jäljendamisele. Ei näe midagi halba selles, et võidutöö kuuluks kui kolmekümnendatesse aastatesse. Eks tegu olegi ammuse võlaga. Võidutöö kinnitab ka meie riigi järjepidevust. Nõustun Eesti Arhitektide Liidu eestseisuse liikme Hindrek Kesleriga, et võidutöös on võimsust. Võib-olla just sellist sammast me vajamegi. Vabadussõda lõppes ju ikkagi võiduga – me oleme olemas ja meil on oma riik.

Vabadusrist tulevasel sambal – tulgu ta milline tahes – on minu arvates obligatoorne. See seob ta nende umbes 140 vabadussambaga, mis on üle Eesti püstitatud kohalike ohvrite mälestusele ja mille enamikku ehib just Vabadusrist.

Kindlasti ei peaks kaitseministeerium tõsiselt võtma patsifistide häält. Mõned neist on päris naljakad. Näiteks Andrus Kivirähk (EPL 25. august) arvab, et «on ju üsna selge, et reaalselt ei vaja seda posti mitte keegi». Sõnast kinni haarates tuleb tõdeda, et ka Kivirähki loomingut ei vaja «reaalselt» mitte keegi. Elu veereks nagu hernes ka ilma tema raamatute, näidendite ja lorijuttudeta.

Aga nii nagu suur hulk inimesi naudib Kivirähki loomingut, tunneb suur hulk puudust vabadussambast. Kuna esimene on riiulilt ja internetist lihtsasti kättesaadav, aga teist pole ikka veel, on vajadus selle teise järele suurem. Seda enam, et ilma esimeseta, st Vabadussõjata (sinna juurde kuuluvate ohvriteta ja tema kangelaste auks loodud Vabadusristita) poleks ka meie menuautorit, tema kirjutatut ega tänuväärset lugejaskonda.

Ja Kivirähkil sõnasabast lahti lastes arvan, et reaalselt vajavad eestlased nii oma kirjanikke ja nende loomingut kui ka vabadussammast Vabadusristiga

Postimees, 29. augustil 2007