29.08 Kaua tehtud – kaunikene?

Liisk on langenud. Vabadussõja võidusamba ideekavandite võistluse võidutöö on välja valitud, olles juba õige mitmes peagi 90-aastaseks saava Eesti Vabariigi ajaloos.

Kas kaua oodatu on kaunikene? Avalikkuse reaktsioon on erinev.

Hindamiskomisjoni ülesandeks oli võistlusele laekunud 41 ideekavandist välja valida parim. Peab mainima, et enamiku tööde puhul oli komisjon üksmeelne, lülitades need arutelu järel punkte jagades järk-järgult liidrite hulgast välja. Pikemalt jäädi peatuma viiel tööl, mille puhul koorusid välja ka erinevad eelistused ja vastasseisud, mida tinglikult peegeldavad ka auhinnalistele kohtadele jõudnud tööd. Sellist kavandit, mis oleks rahuldanud kõiki komisjoni liikmeid, see tähendab, leidnud konsensusliku heakskiidu, nimetatud tööde hulgas ei olnud.

Arvan, et sellise võistluse puhul on see loomulik ja peegeldab ka ühiskonna erinevaid ootusi.
Otsus ei tulnud kergelt. Komisjon tegi tõsist tööd, jõudes tulemuseni läbi arutelude ja eelhääletuste ning kindla punktisüsteemi abil.

Peab rõhutama, et komisjon lähtus oma töös riigihanke kutsedokumentatsioonis määratud eesmärgist – ja selleks oli nimelt valida kavand “Eesti Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks”. See seadis valikule piirid, tõrjudes tööd, mis keskendusid pigem vabaduse abstraktsele ideele, vabadusaate tänapäevasele või tulevikulisele tõlgendamisele, jättes tagaplaanile konkreetse sündmuse ja neis osalenud inimesed.

Mälestada Vabadussõda

Tundub, et mida aeg edasi, seda raskemaks läheb ületada Vabadussõja võidusamba kavandamisel vastuolu selle tegeliku ajendi ja praeguste huvide vahel. Vabadussõda ja seal võidelnud inimesed, nende arusaamad ja aeg puudutavad järjest vähem kedagi isiklikult.

Võimalik tulevikus kavandatav monument oleks aina rohkem oma põlvkonna probleemide peegeldus. Kas sellist sundkäiku ongi enam vaja? Mõistagi oleks hea, kui minevik ja tulevik, traditsioon ja tänapäev, äratuntav tähendus ja loov uudsus teineteisele käe ulataksid. Aga see ideaal on nähtavasti unistus ja jäi ka käesoleva võistlusega täies ulatuses saavutamata.

Kindlasti pole põhjust tulemust alahinnata. Veel vähem oleks põhjust jätta see realiseerimata. Vastupidi: ilmselt on viimane aeg teha teoks nende ootus, kellele on Vabadussõda kui konkreetne ajalooline sündmus ja temas väljenduv vabadusiha olnud olulised. See on meie võlg eelkäijate ees ja pärand järeltulijatele. Tuleviku teetähised on tundmatud, kui me neid ise – ka Vabadussõja võidusamba kujul – maha ei märgi.

Mäletan, et eelmise aasta algul pöördusid minu poole vabadusvõitlejate ja rahvuslike organisatsioonide esindajad ettepanekuga luua sihtasutus Vabadussõja monumendi rajamiseks. Initsiatiivi osutama ajendas neid Eesti riigi suutmatus tulla samba rajamisega toime.

Tegin ettepaneku, et asja huvides tuleks siiski kaasata vabariigi valitsus ja Tallinna linnavalitsus ning korraldada ühine ümarlaud. Nii ka sündis. Ümarlaud kogunes kaitseministeeriumis ja protsessi asus juhtima kaitseminister. Seal räägiti läbi ja lepiti kokku Vabadussõja võidusamba rajamise lähteülesanne.

Minu arvates kerkis võidutöö konkurentsis esile sellega, et näis kõige enam vastavat peamisele ülesandele: püstitada Eesti Vabadussõja mälestusmärk ning “avaldada austust ja tunnustust nii neile inimestele, kes, relv käes, Eesti rahvale oma riigi rajasid, kui ka neile, kes sõna või relvaga Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest välja on astunud” (pakkumise dokument). Vabadusrist oli Vabadussõja kõrgeim riiklik autasu. Selle sümboli kasutamise võimalusele viitas ka lähtedokument. Tunnustuse ja austuse avaldamise seisukohalt on Vabadusristi kujutisel kahtlemata riiklik ja üldrahvalik tagapõhi ja sellest tulenev mõjusus. Ilmselt on ideekavandi autorid sellest ka lähtunud.

Ristimärk – võidumärk

Ristimotiiv võib mõnes tõepoolest tekitada vastakaid arvamusi. Jättes kõrvale esteetilised kaalutlused, on küsimus selles, kas aktsepteeritakse meie riikluse minevikku ja tema algaega. Mälestusmärki selleks ju püstitataksegi. Probleem pole kindlasti sümbolis endas, vaid pigem selle vaatamises läbi Nõukogude aja ideoloogia prisma. Vabadussõjast osavõtnud kandsid uhkusega ristikujundit. See suudab väljendada nii konkreetset ajaloosündmust kui ka üldinimlikke, üle rahvuslike piiride ulatuvaid ideid – õiglust, armastust, vaimujõudu ja vabadust. Tegu on tõepoolest ajatu ja tulevikku suunatud võidumärgiga. Tõsi, suuri sümboleid on ajaloos ka kompromiteeritud, ometi suutmata muuta nende sisu. Kui püüda otsida uhiuut, “puhast lehte”, võib juhtuda, et see ei ütlegi midagi.

Kunstilise teostuse osas saab võidutööle ehk ette heita vähest uudsust ja võimalikku vormilist ebaküpsust. Samas mõjub ajaloolise kujundi kasutamine tavapäraste, juba klisˇeelikuks muutunud modernsete lahenduste taustal isegi värskendavalt. Tegu on alles ideekavandiga. Autorid on avaldanud valmisolekut arvestada asjalikke ettepanekuid. Kui teha tööd ja näha vaeva, tuleb mitte ainult armastus, vaid ka ilu. Selleks on võidutööl kindlasti potentsiaali. Noori autoreid on põhjust õnnitleda ja julgustada.

Huvitavad ja väljendusrikkad olid ka teisele ja kolmandale kohale jäänud võistlustööd. Tundub, et nende nõrgaks kohaks osutus liialt tagasihoidlik keskendus Vabadussõjale, selle sangaritele ja sümbolitele, samuti vahest mitmeti mõistetav modernsus ja emotsionaalne abstraktsus.

Võrreldes esikohatööga kogusid nad tunduvalt vähem väärtuspunkte (vastavalt 889, 670 ja 656).
Eesmärk, et rahvas saaks järgmisel aastal, Vabadussõja alguse aastapäevaks, “kõigile arusaadava ja vastuvõetava” mälestusmärgi, oli fikseeritud nii lähtedokumendis kui ka jäi ilmselt kõlama lõppotsuses. Oli seda palju tahetud? Kas see õnnestus? Kindlasti mitte päris. Vaadates tagasi Vabadussõja samba loomise saagale, võib arvata, et niisugust õnneaega ei saabuks kunagi. Ka siis, kui võitjaks oleks seekord osutunud mõni teine töö. Ilmselt tuleb eestlastel üks sammas lihtsalt kodustada, enamikule mõistetavaks ja armsaks muuta. Alternatiiviks on ilma Vabadussõja võidusambata Eesti.

Eesti Päevaleht, 29. augustil 2007