Teoloogi sõna: Eesti usk

Andres Põder

Eestist rääkides ei saa usust üle ega ümber, olgu selleks kas või ebausk või uskmatus. Ehk on rahva keeletaju sidunud sõnasse „usk“ erinevad tähendused just seetõttu, et neid pole võimalik lahutada? Kas saab olla „kindlat sisemist arusaama“, kui puudub veendumus milleski, „mis ei vaja põhjendamist“? Kas on midagi enesestmõistetavamat kui jumaliku väe tunnistamine? Kas on lootust, kui see usk puudub?

Liisa Tagel märgib artiklis „Mida eestlased usuvad“ (Postimees, 2.11.2016), et neid, kes eitasid kõiki teispoolsele viitavaid uskumusi, oli tuhande vastaja kohta vaid kolm. Samas leidus rahvaloenduse andmeil Eestis ligi 90 usuvoolu. Neist suurim ristiusk.

Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate kirikute liikmeskond ulatus 2017. a üle 400 000. Riigi juubeli puhul on viidatud ka kirikuliikmete arvule iseseisvuse väljakuulutamise aegu: 1922. a rahvaloenduse kohaselt oli üksnes luterlasi ja õigeusulisi 98% rahvast (Eesti Vabariik 100. Statistiline album, 2018). Seega võime pidada Eesti riiki kristlaskonna loominguks ja pärandiks.

Edasi loe Meie Maast.