Urmas Viilma: estovaatiline Eesti

“Ma tulen maalt, mille nimi on Eesti,” alustas president Lennart Meri üht oma kõnet, mille ta pidas peaaegu veerand sajandit tagasi Münchenis. Kõigest paar aastat varem oli Eesti koos teiste Balti riikidega naasnud iseseisva riigina Euroopa ja maailma kaardile. Paljude jaoks endiselt tundmatu riigi peana kirjeldas president Meri kuulajatele, kus Eesti geograafiliselt täpselt paikneb ja milline on eestlaste suhe loodusega. Lennartmerilikult liialdades kõneles president sellestki, et riik, kust ta tuleb, on nii väike, et riigipea on võinud lauluväljakul seistes näha ühe pilguga poolt oma rahvast.

Väga palju on sellest ajast Emajõe vett Peipsi järve voolanud. Eesti ei ole enam unustatud maanurk Euroopa kirdeservas, vaid endale kuuluva väärika koha Euroopas tagasi võtnud väikeriik. Eesti geograafilist väiksust ja rahva arvulist vähesust esitatakse sageli probleemina. Rahvastikuteadlastel ja vajalike oskustega tööjõu puudust kurtvatel ettevõtjatel on kahtlemata õigus, et meie väiksus muudab riigi pidamise kalliks. Mõnekümne aasta pärast saab Eesti riigi omamine lausa luksuseks, mis omakorda koormab maksujõulist rahvast. Aga eks nii tillukese rahvaarvuga riik, nagu seda on Eesti, kuulugi riikide seas tõeliste harulduste hulka. Eesti on rariteetriik ja eestlased rariteetrahvas.

Eesti rahvuslikuks edulooks on kahtlemata meie haridussuutlikkus ja uuendusmeelsus, mis on lubanud valmida meist Euroopa 500-aastase reformatsiooniõunapuu ladvaõuna. Me imetleme ennast ise ja tahame oma punetavaid innovatsiooniubinaid teistelegi näidata. Juba möödunudsuvisel XII noorte laulu- ja tantsupeol võisime kõik rahulolevalt ja rõõmsalt poistekooridega lauluväljakul kaasa rõkata Rein Rannapi laulu Ott Arderi sõnadega:

Ladvaõunana siin hea on kasvada,

kui ei käi ringi pea

ja pole hirmu alla kukkuda.

Edasi loe ERR Uudistest.