28.07 Kullamaa kirik on legendidele uhke

Läänemaa suurima kirikukihelkonnaga Kullamaal on läbi aegade liikunud huvitavaid inimesi. Lisaks asub kirikus ja selle lähistel põnevaid muinsusväärtusi. Kõigest sellest kirjutab Sandra Maasalu.
Küsimusele, kuidas temast sai vaimulik, vastab Kullamaa Püha Johannese kiriku õpetaja Ants Leedjärv, et umbes nii nagu naist võetakse.

«Tuleb ikka jumala kutse, sellele võib ju vastu vaielda, aga sel ei ole mõtet,» lisab ta. EELK Usuteaduse Instituuti läks Leedjärv (58) usuteadust õppima noorpõlves pärast seda, kui oli neli ja pool aastat Maardu lähedal autojuhina töötanud. Vaimulikuks ordineeriti ta Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 19. oktoobril 1977.

Läänemaale Kullamaa kanti tegutsema sattus Leedjärv enda sõnul täiesti juhuslikult, sest tol ajal lihtsalt suunati ülikoolilõpetaja kuhugi tööle. Nüüd on mees varsti juba 30 aastat olnud Kullamaa ja Piirsalu koguduste hingekarjane.

Teoloogiat õppima asudes ei tundnud Leedjärv tänu oma ohutule ametile Nõukogude võimu pitsitust. «Küll aga võisin hiljem õpetaja ametis märgata jälgimist, telefoni pealtkuulamist, seltsimehed käisid aeg-ajalt rääkimas,» lausub ta tähendusrikkalt. Kirikuõpetaja räägib loo tuttava lapsest, kes telefonitoru tõstes oli kuulnud sealt eelmisel päeval emaga köögis peetud vestlust. Küllap kerisid kagebeešnikud mingit linti ümber.

«Vaimulikud olid avalikult nõukogudevastane element,» nendib Leedjärv möödanikku meenutades irooniliselt.

Rahvas usuliselt leige

Hingekarjane räägib, et kui ta seitsmekümnendatel Kullamaale tööle tuli, kahanes koguduseliikmete arv tasahilju, aga pidevalt. Iseseisvuse taastamise aegu toimus pööre ja inimesed hakkasid ühtäkki kiriku vastu suurt huvi tundma.

Sellest ajast meenutab Leedjärv üht jõuluõhtut, kus Kullamaa kirik oli puupüsti rahvast täis. Jumalateenistust kuulama tulnuid oli nii palju, et hilisemad tulijad ei mahtunud enam uksest sisse.

Praegu ajad enam nii roosilised ei ole. «Kui pühapäeval on kirikus üle kümne inimese, siis tunne rõõmu,» ohkab Leedjärv. Kirikumaksu, mis on üks protsent sissetulekust, maksvaid koguduseliikmeid on Kullamaal 495. See on vähem kui kunagi varem. Hingede arv, ehk nende inimeste hulk, kes mingil viisil on Kullamaa kirikuga kokku puutunud ja kirikuraamatus kirjas, jääb 3000 kanti.

«Nõukogude ajal külvasime teri ja praegu lõikame vilja,» nendib Leedjärv religiooni olukorra kohta Eestis. Ta räägib, et toona olid inimesed veel vana usulise kasvatuse mõju all. Kullamaa on olnud tugev kogudus, muu hulgas vennastekoguduste liikumise mõjuga. Samas käiakse jõuluõhtu jumalateenistusel Leedjärve sõnul üha rohkem ja huvilised on just nooremad inimesed. «Ei ole enamik pensionärid,» lükkab ta ümber arvamuse, et kirikus käivad vaid eakad inimesed. Koguduseliikme keskmine vanus jääb Kullamaal 40 ja 50 eluaasta vahele. Huvi on ka leeri vastu ja sügiselgi on erakorraliselt kavas alustada ühe rühmaga.

Tänavu on kirikuõpetaja pidanud kaks tavalist ja kaks kuldlaulatust ning mõned ristimistalitused. Matuseid on igal aastal üle kümne korra rohkem.

Arhitektuuriajaloolase Villem Raami hinnangul on Kullamaa kirik ehitatud XIII sajandi lõpul. Arvatavasti on ehitustöid juhtinud sama meister, kes ehitas ka Haapsalu Toomkiriku ja Märjamaa kiriku. Sellele viitab mitmete ehituslike elementide sarnasus.

Kiriku kõrval on kuulus 1621. aastast pärinev kivist rõngasrist, kus kiri «SITTA KODT MATZ». Levinuima legendi järgi oli Mats mees, kes korjas teelt kotiga hobusepabulaid, väetas nendega põldu, kasvatas nii vägevat rukist ja oli rikas mees.

Leedjärv ütleb, et viimane vastab ka tõele, sest Mats kinkis kirikule kroonlühtri ja lunastas nii talupojale haruldase õiguse saada maetud kirikuaeda. Teine võimalus on, et Mats pärines Sitakoti külast, milliseid oli kunagi ümbruskonnas lausa kaks.

Keeleuurijate sõnul tähendab kiri ristil rannarootsi murdes hoopiski «siin on jumalas» ehk «siin puhkab Jumala rahus Mats». Rõngasristist veelgi vanem on aga hoopis üks trapetsrist selle lähedal, mida arvatakse Leedjärve sõnul pärinevaks koguni 13. sajandist.

Saladuslik sinivereline

Luterlusele omaselt askeetliku kiriku põranda all puhkas Württembergi hertsoginna Auguste Caroline Friederike Luise põrm, kes suri salapärastel asjaoludel 27. septembril 1788 (sündinud 3. detsembril 1764) Kullamaa lähedal Koluvere lossis ning maeti ilma igasuguse kirikliku talituseta.

Auguste Caroline vanimast pojast sai Württembergi kuningas, kes abiellus Vene keisri Paul I tütrega. Sellest ja kuninga järgmistest abieludest sündinute seas on pea kõigi Euroopa kuningakodade esivanemaid.

Kirikuõpetaja Leedjärv räägib, et Vene keisrinna Katariina II saatis noore ja kauni hertsoginna, kes elas mitu aastat tema õukonnas, kõlvatu elu pärast Peterburist välja. Koluvere lossis Saksamaale saatmist oodates ei olnud printsess ilmselt samuti just kõige vooruslikum.

Lossi omanik kindral Bohlmann mattis naise salaja kiriku põranda alla. Ümbermatmisel Saksamaale olevat kirstust koos emaga leitud lapse luustik.

Kiriku kõrval seisab Teise maailmasõja ajal õhku lastud ja 1989. aastal esialgsete kavandite järgi taastatud Vabadussõja mälestusmärk, kuhu raiutud kõigis kolmes sõjas ja repressioonide käigus hukkunud kullamaalaste nimed. Omapärane on sambal üksteise peale asetatud haakristi ja viisnurga märk. Rajajate arvates sümboliseerib see parimal moel eestlaste kannatusi mõlema võimu pärast.

Kas teate?

Püha Johannese kirik

• Asub Läänemaal Kullamaa külas.

• Kuulub Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule.

• Lääne praostkonna suurim kogudus. Territoriaalselt ulatub koguduse ala kirikust 15–20 kilomeetri kaugusele.

• Avatud 15.05–31.08 laupäeviti ja pühapäeviti kella 10–16. Jumalateenistused toimuvad igal pühapäeval ja kirikupühadel kell 11.

• Kiriku torni külastamine on võimalik eelneval kokkuleppel telefonidel 477 5517 või 5660 9612.

• Ehitatud keskajal, torn ja laiendus pärinevad 19. sajandist.

• Hauaplaate mitmest sajandist, barokne nikerdepitaaf ja võidukaare ristpalk krutsifiksigrupiga (valmimisaasta 1682) kauaaegse Kullamaa kirikuõpetaja ja keelemehe Heinrich Gösekeni mälestuseks.

Postimees, 28. juulil 2007