27.07 Saarte praost Veiko Vihuri tahab Eesti luteri kirikut muuta kaasaegsemaks

Saarte praost Veiko Vihuri on eneselegi ootamatult sattunud meedia keskpunkti kui luteri kiriku allutaja katoliku mõjudele. „Kirik on muutunud läbi ajaloo,“ tõrjub Vihuri süüdistusi.

Mõni aeg tagasi hoiatas EELK Viimsi koguduse õpetaja Jaan Lahe nädalalehes Eesti Kirik inimesi luteri kiriku juhtorganeisse imbunud poliitilise huvigrupi eest, kelle eesmärgiks olevat muuta traditsiooniline luterlik kirik sarnaseks katoliku kirikuga.

Ajaleht Postimees kirjutas, et kümned EELK vaimulikud ja kirikumuusikud, kellele kavandatavad uuendused ei meeldi, on andnud allkirja üleskutsele jätta uue korra kõrval kehtima ka vana jumalateenistuse kord.

Kirjeldades sisevõitlust kirikureformi ümber, kirjutas ajaleht Postimees, et sisevõitluse erinevad leerid valivad vahendeid üha hooletumalt. Nii olevat «katoliiklased» hakanud reformikava kriitikuid ähvardama ning neile hoiatuskõnesid tegema. Osa kõnesid olevat lähtunud Saarte praostilt ja liturgiakomisjoni liikmelt Veiko Vihurilt, keda ajakirjanduses nimetatakse ka uue liturgia tuliseimaks pooldajaks ning «katoliiklaste partei» üheks juhiks.

„See on kuidagi väga naljakas,“ kommenteerib Veiko Vihuri enda tituleerimist „katoliiklaste partei“ üheks juhiks. „Esiteks ei ole sellist parteid ja ei ole ka mingit juhti. Kelle infol selline väide põhineb või kust ajakirjanik on seda võtnud, ma ei tea,“ lausub Vihuri. „Ma olen seisukohal, et kiriku sisemisi vaidlusi ei oleks tulnud ajakirjandusse viia,“ räägib Vihuri lisades, et ajakirjandusel on komme näidata vastuolusid suuremana.

Uuendused kirikus toovad kaasa vaidlusi

Kogu segaduse ja pingete allikaks on liturgiakomisjon poolt koostamisel olev uus kiriku jumalateenistuste ja ametitalituste käsiraamat, mis hakkab tõenäoliselt kehtima järgmisel aastal. Tsiteerides taaskord Postimeest, tahab uus jumalateenistuse kord teha luteri kirikule omaseks missad, preestrid, kirevad rüüd ja pidulikud liturgiad. Ka soovitatakse kirikuõpetajatel loobuda mustast talaarist ning asendada see katoliku kirikule omase valge preestrirüü albaga.

Veiko Vihuri sõnul on Postimehe poolt loetletud terminid ja tegevused luteri kirikus ammu otsustatud. Alba kasutamist lubab kirikuseadus juba üle 10 aasta, samamoodi on kiriku seadustikuga lubatud sõna missa ja preester kasutamine, mis on luterlikud terminid.

Kindlasti ei kavatse kirik tagasi pöörduda keskaegse missakorra juurde. Pigem on liturgiakomisjoni töös olnud eeskujuks luteri kirik Saksamaal, Soomes, Rootsis ja Ameerikas. Jälgitud on muudatusi anglikaani kirikutes, samuti katoliku kirikus midagi üks ühele üle võtmata.

„Ameerikas on läbi proovitud kõik, mis vähegi proovida annab. Sageli ka sellist, mis Eestis tunduks väga koomiline. Kirik peab ajaga kaasas käima, aga keegi ei kavatse hüljata traditsioone,“ lausub Vihuri. Jumalateenistuse põhikuju jääb ka uue korra puhul suuresti endiseks.

Põhilised jumalateenistuse osad nagu pattude tunnistamine, pühakirja lugemine, palve, jutlus, armulaud – need on endiselt samad. Muudatused on pigemini detailides ning kõrvaltvaataja isegi ei märka neid.

Uus kord tahab kogudust rohkem kaasa haarata

Uue jumalateenistuse korra eesmärgiks on kaasata koguduse liikmed paremini jumalateenistuse läbiviimisse. Üks võimalus selleks on näiteks koguduse liikmete kaasamine pühakirja lektsioonide lugemisel, korjanduse läbiviimisel, mida seni ei ole praktiseeritud.

Lähtuvalt teiste maade eeskujust on rõhku pandud ka armulaua korra väljaarendamisele.

„Kui kellelgi tuleb midagi juurde õppida, siis on need ikkagi vaimulikud ja kiriku muusikud. Iseasi, kui tuleb kasutusele uus jumalateenistuse muusika, eeldab see koguduse liikmetelt uue muusika äraõppimist,“ selgitab Vihuri. Selgituseks lisab praost, et ka praegu kasutusel olev muusika jääb kasutusse, uued muusikalised variandid on kavandatud vaid vana kõrvale.

Vihuri selgitab, et uue käsiraamatu koostamine on olnud pikk ja muutuv protsess, mis hakkas pihta 1991. aastal ning on mitmesugustel põhjustel veninud. Vähemalt kolmandik Eesti luteri kogudustest on uut korda oma jumalateenistustel ka katsetanud. Saarte praostkonna 20 kogudusest on uue liturgia materjale katsetanud 14 kogudust. „Ma ei saa kõigi eest rääkida, aga minu oma kogemused on küll väga positiivsed,“ lausub Vihuri.

Seevastu Viimsi koguduse õpetaja Jaan Lahe sõnul on uus kord põhjustanud inimestes väga palju segadust ja probleeme. „Loomulikult on lootust, et aja jooksul kogudus harjub selle uue korraga, kuigi tõenäoliselt lihtne see olema ei saa, sest inimesed on kirikuasjades tundlikud,“ rääkis Lahe Vikeraadio saates „Kirikuelu“.

Veiko Vihuri on seisukohal, et jumalateenistuse läbiviimise visuaalne külg ei sõltu mitte niivõrd korrast, vaid koguduse võimalustest. Juba laulukoor annab hoopis teise üldpildi, kui minna väikesesse maakirikusse, kus pole isegi organisti.

Suure kiriku hiilgus ja võimalused mõjuvad visuaalselt ja kuulmismeelele hoopis teisiti kui väike maakirik, ehkki teenistuse läbiviimise kord on sama. „Kuid oluline on pigem see, mis hoiakuga jumalateenistust peetakse. Millise usuga, millise vagadusega ja pühendumisega,“ räägib Vihuri. „Meie eesmärk on ikkagi see, et jumalateenistust pühitsetakse tõsidusega, vagadusega, hardumusega.

Et see aitaks kirikusse tulnud inimesel tajuda, et ta seisab kõigeväelise jumala palge ees,“ kõneleb Vihuri. „See vaidlus, kas kanda albat või talaari, kasutada uut või vana korda, need asjad on selles mõttes juba täiesti teisejärgulised. Tavalist kirikuinimest ei huvita mingid teoloogilised vaidlused, vaid et kirikus oleks hea ja rahulik olla.“

Uus kiriku käsiraamat kiidetakse heaks ilmselt 2008. aasta kevadel ja võetakse kirikus kasutusele esimesel advendipühal.

Ametlikult kehtib Eestis siiani 1902. aasta käsiraamat, kus on sees isegi palved Vene keisri perekonna eest. Uut käsiraamatud hakati koostama Eesti esimese iseseisvuse ajal, kuid Eesti okupeerimine lõikas liturgia uuendamise protsess läbi. 1951. aastal anti Stockholmis välja uus eestikeelne liturgia käsiraamat, mida ei ole kodumaal iialgi ametlikult heaks kiidetud, ehkki on olnud jumalateenistuse läbiviimise aluseks.

Oma Saar, 27. juulil 2007