Reformatsioon 500: Pildirüüste – ületähtsustatud või mitte?

Martin Luther ei pooldanud seda, et usupuhastuse nime all lõhutaks kiriku vara. Ometi nii läks ja ometigi on just pildirüüstest saanud omamoodi reformatsiooni sümbol. Kunstiajaloolase Merike Kurisoo hinnangul ei ole aga Eestis näha otseselt pildirüüste tagajärgi. Küll on paljud Eesti kirikud meile tuttava mulje saanud just reformatsiooni tagajärjel.

Kirikukunsti ja interjööri ning reformatsiooni seostamisel rutatakse kiirelt tõmbama jämedat joont pildirüüsteni. See on ehk liiga rutakas seos. Või siis seos, mis paistab enim silma, kuid ei peaks olema enim rõhutatud.

“Arvatakse, et need pildirüüsted toimusid, kui joobnud rahvahulk märatses. Aga kust see legend võetakse? Teateid selle kohta pole. Kes siis neile õlut jagas? Need on natuke meelevaldsed arusaamad,” arutles ajaloolane Jüri Kivimäe pildirüüste üle. Kuigi pildirüüstet ei tohiks üle tähtsustada, ei saa sellest ka mööda vaadata, sest see viitab ühiskondlikule rahulolematusele.

Enim meenutatakse Liivimaa pildirüüstest 1524. ja 1525. aastat, mil linnarahvas ründas ja rikkus Riias, Tallinnas ja Tartus asuvaid kirikuid. Ka Tallinna pildirüüstet, mis toimus 14. septembril 1524, on kajastatud päris mitmes allikas. Näiteks 1603. aastal kirjeldab Niguliste kiriku eestseisja Jobst Dunte arveraamatu sissekandes, et esimesena ründas rahvas mungakloostrit (dominiiklaste kloostrikirik), seejärel Oleviste ja Püha Vaimu kirikut. Inimesed röövisid ja lõhkusid kirikute varakirste, pühakujusid ja -pilte.

Edasi loe ERR Novaatorist.