Kas mõnda tendentsi tervitada või tõrjuda, kas tulemust pidada paremaks või pahemaks, selle üle võib vaielda. Meil pole võrdlemise võimalust. Ajalugu on läinud, nagu on läinud, ja kas saanuks teisiti – kindlasti saanuks –, aga me ei tea, kuidas siis oleks välja kukkunud.

Igal asjal oma aeg

Kristluse rolli valgustatud postmodernistlikul ajastul võib mu meelest võrrelda DNA rolliga inimolendis. Euroopa tsivilisatsioonil on kaks “vanemat” – kreeka-rooma kultuur, eriti selgelt Rooma õigus, ja juutlik-kristlik religioossus.

Nii nagu pärandiks saadud geneetilisest materjalist läheb käiku vaid osa ja mõned geenid lülitatakse sisse alles elu teatud faasides, nii on see ka kultuuris. Aristoteles oli kogu keskaja kohal, Platoni tõlked lülitusid sisse alles renessansis, kui Bütsantsi õigeusu õpetlased pagesid moslemite eest pärast Konstantinoopoli langemist. Islamil ei olnud Platoniga midagi peale hakata.

Mu meelest sellise lähenemisviisi puhul saavad mõistliku seletuse mõnedki ilmingud.

Tagantjärele tarkusega võib nuriseda, et püha Paulus leppis Rooma impeeriumi patriarhaalse elukorraldusega, ei kutsunud orje mässama, manitses kristlaseks saanud orjapidajaid leebusele ja orje kuulekusele. Kui ta oleks kõigi inimolendite ühesuguseid õigusi pidanud prioriteediks ja hakanud ühiskonda reformima, ei oleks tulemuseks olnud rohkemat, kui saavutas gladiaator Spartacus.

Aga vastav geen oli kristluses olemas, lükates mõne aja pärast kõrvale nii orjuse kui pärisorjuse. See ei sündinud mõne aastakümne pärast, nagu me kannatamatult sooviksime, vaid mõne sajandi pärast. Kui vaadata maailmaajaloole hiinlaste pilguga – mis on mõni sajand? Inimese elu on pikem kui äädikakärbsel, kellega tehakse geenmuundamise katseid. Kui võtta rahulikult: kaks tuhat aastat on tegelikult lühem aeg kui laborikärblase põlvkondade jaoks kaks aastat. Jumala veskid jahvatavad aegamööda.

Edasi loe Maalehest.