Peapiiskop Viilma ettepanek väärib elluviimist

Peapiiskopi pakutu pole tegelikult midagi uut. Juba 1998. aastal leidsid põhiseadust analüüsinud eksperdid, et abielu mainimata jätmine põhiseaduses on probleem. (Põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon alustas tööd 1996. a. kevadel ning esitas 1998. a. kevadel Vabariigi Valitsusele oma tegevuse lõpparuande.) Eksperdid märkisid, et põhiseaduses kasutatakse mõisteid „perekond” ja „abikaasad”, kuid abielu selgesõnaline põhiseaduslik kaitse on välja jäänud.

Olukorras, kus 1938. aasta põhiseadus sätestas üheselt abielu konstitutsioonilise garantii, kuid 1992. aasta (praegusest) põhiseadusest jäi see välja, lugesid eksperdid seda eksituseks. Selle korrigeerimiseks tegid nad ettepaneku lisada põhiseadusesse abielu kui Eesti rahva püsimise seisukohalt üliolulise väärtuse kaitset puudutav lause, mille sõnastus sarnaneks võimalikult Euroopa inimõiguste konventsioonile.

Seal on sõnastus selline: „Abieluealisel mehel ja naisel on õigus abielluda ja luua perekond kooskõlas selle õiguse kasutamist reguleerivate riigisiseste seadustega.” Sarnane on ka ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastav sõnastus: „Täisealistel meestel ja naistel on igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal õigus abielluda ja luua perekond.”

Meie põhiseaduse eksperdid tegid 1998. aastal ettepaneku sõnastada vastav lõige järgnevalt: „Abieluealisel mehel ja naisel on vastavalt seadusele õigus abielluda ja luua perekond. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.”

Seoses abielu mõistega märkis ekspertkomisjon, et abielu all tuleks mõista mehe ja naise vahelist pikemaajalist õiguslikult tunnustatud sidet.

Edasi loe Eesti Päevalehest.