Lea Altnurme: eestlaste nõudmine kristluse järele

Soovi kristluse püsimise järele tuleb esmajoones vaadata mitte nostalgiana, vaid pigem nõudmisena ühiskondlikult kasuliku avaliku teenuse järele. Kes seda peab osutama, on aga omaette küsimus, kirjutab Tartu Ülikooli usuteaduskonna vanemteadur Lea Altnurme.

Ajal, mil kristlaste arv Eestis järjest väheneb, on üllatuslikult päevakorda kerkinud nõudmine kristluse järele. Hiljuti uuesti alanud väitlus kooseluseaduse teemal näitas seda kujukalt.

2015. aastal tehtud küsitlusel äratas tähelepanu suur erinevus end kristlaseks pidavate eestlaste ja nende vahel, kes soovisid, et Euroopa kultuur jääks eelkõige kristlikuks (vastavalt 26 protsenti ja 73 protsenti, Saar Poll). See soov iseenesest ei pruugi viidata veel otsesele nõudmisele, vaid kristluse kui Euroopa kultuurilise identiteedi lätte toetamisele.

Samas tundus kultuurilise ja religioosse mitmekesisuse ning sellega seotud ideoloogia jõulise leviku taustal viidatud erinevus ikkagi tähelepanuvääriv, eriti eestlaste seas, kelle domineeriv rahvuslik narratiiv on kristluse suhtes pigem vaenulik kui soosiv.

Esmajoones oli huvitav teada, mis põhjusel soovivad need eestlased, kes end kristlaseks ei pea, Euroopa püsimist kristlikuna? Selle väljaselgitamiseks tehti 2016 intervjuud 50 inimesega ja 2017 uus üle-eestiline küsitlus (Kantar Emor). Intervjuudest selgusid põhjused ja küsitlusest see, kui suures ulatuses olid need levinud.

Põhjustena mainiti, et kristlus aitab hoida ühiskonnas püsivana traditsioonilisteks peetud soorolle (34 protsenti neist eestlastest, kes arvasid, et Euroopa kultuur võiks jääda eelkõige kristlikuks) ja pereväärtusi (48 protsenti) ning säilitada moraalinorme (51 protsenti). Põhjusena toodi välja ka soov, et säiliksid kiriklikud kombetalitused sünni, abiellumise ja surma korral (49 protsenti). Samuti loodeti, et kristluse olemasolu takistab islami levikut (41 protsenti). Üllatuslikult nähti ristiusus ka kodanikuvabaduste säilimise tuge (33 protsenti).

Edasi loe Postimehest.