Annika Laats – katkine ja puudulik maailmaparandaja

Päev, mil me lähme Risti koguduse õpetaja Annika Laatsiga intervjuud tegema, on iseäranis vihmane ja pime. Fotograafi soovil pildistame enne, kui räägime, sest vihm ei näi lõppevat, kuid vähenegi päevavalgus kaob kiiresti. Aga ka kogu pildistamise aja me muudkui räägime. Kohtume esimest korda, kuid ma saan kätte tervitused Annika Laatsi abikaasalt, kes oli ülikoolis mu dogmaatika õppejõud.

Kalmistult kirikusse ja kirikust läbimärjana pastoraati jõudnuna otsime kõigepealt kohvimasinat ja sooja. Nüüd, kui ma ei pea enam pildistamiseks valgustit käes hoidma, võin diktofoni käima panna.

«Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sügavalt oma lapsepõlvest,» ütleb Annika Laats, kelle esinemine möödunud nädalal ETV saates «Suud puhtaks» suurt tähelepanu pälvis. «Olen jõudnud siia, kuhu olen jõudnud, sest lapsepõlvest saadik, kogu oma elu olen ma saanud tohutult palju armastust. Tingimusteta armastust – vanematelt, vanavanematelt ja vanavanavanematelt. Sellist, et kui ma nüüd mõnikord unetutel öödel sellele mõtlen, tuleb mul tänutundest pisar silma. Mu vanemad on selle pooleteise nädala jooksul üsna palju muretsenud, aga ma olen neile öelnud, et mõelge kõigele sellele headusele, milles ma kasvanud olen – ma polekski saanud teistmoodi teha.»

Annika Laatsi temperament võib olla keskmisele eesti inimesele harjumatu, aga ta ongi ju ema poolt ungarlane. Tema Ungari vanavanaisa oli samuti pastor. «Ma olin suviti palju nende juures ja mu vanavanaema oli kuldaväärt inimene. Tal oli üks lause, mida ta tõeks pidas, kordas ja mis saatis mind läbi kogu lapsepõlve: armasta Jumalat ja armasta ligimest. Ta ise oligi üleni selline.»

Annika ema sündis Ungaris, kuid siis tõmmati riigipiirid teisale ning ema perekond leidis end elavat Ukrainas. «Ungarlastel oli seal keeruline ja paljud neist tulid Eestisse ülikooli. Minu vanemad kohtusid tudengitena Tallinna Tehnikaülikoolis ja mu ema jäigi siia. Meie kirik oli aga seal, Taga-Karpaatides, vanavanemate juures. Mind ristiti varsti pärast sündimist. Ma olin kõige selle sees kasvanud, kuid pidin tegema oma elus tõsised kukerpallid, et mitte jääda ainult traditsioonide juurde, vaid kohtuda elava Jumalaga.»

– Mis kukerpallid need olid?

Perekondlikud – ma olen lahutatud –, aga seda ma siin ei lahka. Ilma selle kogemuseta ma ilmselt ei mõistaks nii hästi inimese puudulikkust.

Ma olin niisugune ontlik laps, alati viieline, kõik tehtud nii tublilt kui vähegi võimalik. Valmistasin vist lapsena oma vanematele üpris vähe peavalu. Aga minulgi tuli õppida mõistma, et olen katkine ja puudulik. Just selle kaudu õppisin ma tundma armulist Jumalat ja see kogemus kannab mind tänaseni.

Mulle on kirikuõpetajaks olemine tohutu eesõigus, ma pole seda saanud oma õigusest. Teades oma läbikukkumisi ja poolikust, ei julgenud ma seda sammu astuda. Läksin EELK Usuteaduse Instituuti õppima ainult sellepärast, et mul oli Jumalalt nii sügav kutse minna, jätta kõik muu kõrvale. Ja ma ikkagi ei tihanud öelda «jah», kui mind kutsuti pastoraalseminari. Läksin peapiiskop Jaan Kiiviti jutule ning rääkisin talle kogu oma loo. Tema andis mu südamele suure rahu ja ütles, et mine.

Edasi loe Postimehest.