Kirik peab olema selline, nagu Kristus tahab
15.06.2007 | ek | Rubriik: Arvamus6. juuni Eesti Kirikus kirjutab Jaan
Lahe muu hulgas nähtusest, mida ta nimetab krüptokatoliikluseks.
Paraku näib, et ta kasutab antud mõistet
selle tähendust ja algupära teadmata või sellega manipuleerida püüdes.
Krüptokatoliiklus on halvustav nimetus, mida hakati kasutama põhiliselt
peapiiskoppide Alfred Toominga ja Edgar Hargi ajal nende kohta, kes ei olnud
nõus kirikus valitseva stagnatsiooni ja kirikuvalitsuse riigisõbraliku
poliitikaga ning otsisid uusi teid ja sidemeid kirikuelu elavdamiseks ning ka
poliitilises vastupanuliikumises kaasalöömiseks.
Kontaktid loodi muuhulgas tuntud vene
õigeusupreestri Aleksander Meniga, kes osales kiriku uuendamisele ja
puhastamisele püüdlevas noorte vaimulike ringis, ning leedu katoliiklastega,
kellest meile tuntuim on paari aasta eest igavikku lahkunud isa Stanislaus (Tevas
Stanislovas).
Need, keda nimetati krüptokatoliiklasteks
ja süüdistati luterliku kiriku õõnestamises või lammutamises, püüdsid näha
kirikut veidi laiemalt kui vaid omaenda mätta otsast, ja nägid vajadust asuda
tõsiselt tööle kiriku ülesehitamisel, et neist ei saaks vaid kunagise
rahvakiriku hääbumise tunnistajad. Õige mitmed neist pidid paraku kannatama nii
kiriku- kui riigivõimude survet, mõned sunniti koguni ajutiselt ametist
loobuma.
Sellega seoses tasub märkida (ja neile, kes
kõnelevad nüüdses EELKs autoritaarsusest, meenutada), et meie kirikus ei ole
kunagi varem olnud nii palju demokraatiat ega mõtlemis- ja arvamusvabadust kui
praegu. Veel paarkümmend aastat tagasi olid asjad hoopis teisiti, II
maailmasõja järgsest või eelsest ajast rääkimata.
Nn krüptokatoliiklaste töö viljana on
senini säilinud väga palju käsikirjalist teoloogilist materjali, mille
tõlkimise ja koostamisega usinalt tegeldi, üsna palju sellest vääriks
väljaandmist ka praegu.
Need, kes väidavad, et nn
krüptokatoliiklaste peamiseks püüdluseks on roomakatoliku kiriku matkimine,
teevad neile, kellest nad nõnda kõnelevad, tõsist ülekohut. Kui Jaan Lahe küsib
oma kirjutises, millist kirikut me tahame, siis tegelikult on peamine vastuolu
just siin: nn krüptokatoliiklased ütleksid selle peale, et küsimus on valesti
püstitatud, sest kirik ja tema olemus ei sõltu meie tahtest.
Kirik on Kristuse Ihu ja peab olema
selline, nagu Tema tahab, mitte niisugune, nagu meie tahame. Need, keda
viimasel ajal järjest sagedamini üritatakse mitmesuguste templitega märgistada
ja näiteks krüptokatoliiklastena põlustada, on inimesed, kes tahavad kogu oma
elu pühendada Kristuse ja Tema kiriku teenimisele ja kellele on selge, et nii
nagu ei ole mitut Kristust, ei saa olla ka mitut kirikut.
Me kõik tunnistame igal pühapäeval, et me
usume ühte püha kristlikku (katoolset, katoliku) kirikut, mille on rajanud
Issand ja mille ühtsuse poole püüdlemine on meie möödapääsmatu aukohus. See, et
kristlased omavahel kisklevad ja üksteist erinevate nimetustega alavääristada
püüavad, on suurim skandaal, s.t komistuskivi evangeeliumi kuulutamise teel.
Kahtlen, kas on ühtegi inimest, kes täpselt teab, mida Kristus tahab. Või milline peaks olema kristlik kirik. Kui keegi seda teaks, võrdsustaks ta end Jumalaga. Voltaire ütles kunagi midagi taolist: Jumal lõi inimese oma näo järgi, aga nüüd oleme Talle juba tuhandeid kordi tagasi teinud. Iga vaimulik, iga konfessioon kujutab ette, et ainult temal on õigus, Jumal tahab just nii. Pigem tuleks mõista, et inimene on ebatäiuslik, igaühel oma mõttemaailm, igaühel oma õigus. Sellepärast Jumal LUBAB erinevaid kiriklikke vorme, et igaüks saaks Temast osa. Ka luterlikus kirikus peaks koguduseliikmel olema valikuvõimalus. Kui kogudus tervikuna eelistab mingit vormi, siis tuleks vaimulikul seda ka arvestada. Kui koguduses on erinevad eelistused, tuleb leida võimalus kõigi jaoks (nt. suuremates kogudustes kasutada mõlemat teenistuskorda vaheldumisi).
Nagu vares, kes lendas tõrvatud katusele, ikka nokk kinni ja saba lahti. Ei see Jeesuse appihüüdmine ja oma tahte tegemine Tema tahte pähe ole õilsam midagi, kui oma mõistusega teha üritamine, lootuses, et nii võiks kuidagi ka Tema tahet ära arvata. Otse südamesse andmine, seda usub ehk teismeline, aga täiskasvanud inimene on sellega nii tihti kõrbenud, s.t. pidanud Jumala tahteks niisuguseid lollusi, et pärast jääb ainult häbi.
vada selle kõnekäänuga on nii, et \”nokk lahti, saba kinni\”, mitte vastupidi … mida teile küll eesti keele tunnis õpetati?
aga \”otse südamesse\” ei pea midagi kõrvetama, kuna Piibel avitab ka veidikene – ja seal on Jeesuse tahe kiriku suhtes päris selgelt kirjas …
vaata kasvõi Vikipeediast, kellel mis kinni ja mis lahti.
Ühesõnaga, krüptokatoliiklus on päästnud Eesti kiriku mandumisest ja väljasuremisest. Auksmanni apoloogia on lausa täiuslik!
küürisin täna päev otsa vannituba, usuasjad tulid meelde… Aga sulle Vaasja ütlen vaid nii palju, nagu sakslased ütlevad, et igale asjale siin maailmas tuleb ots, ainult vorstil on kaks otsa, mõtle selle peale.
jaa-jaa, vikipeedia on absoluutse tõe allikas …
aga kui nüüd asja üle järgi mõtled, siis on see järgmine:
vares või kes ta ka parajasti on, on pigis kinni. näiteks nokkapidi. tõmbab nüüd noka lahti, aga saba jääb kinni. tõmbab siis saba lahti, aga nokk jääb kinni. tõmbab siis noka lahti, aga saba jääb kinni. tõmbab siis saba lahti, aga nokk jääb kinni. tõmbab siis saba lahti, aga nokk jääb kinni. tõmbab siis noka lahti, aga saba jääb kinni. tõmbab siis saba lahti, aga nokk jääb kinni. tõmbab siis saba lahti, aga nokk jääb kinni. tõmbab siis noka lahti, aga saba jääb kinni. tõmbab siis saba lahti, aga nokk jääb kinni.
loogisch, kas pole?
aga kui \”nokk kinni, saba lahti\”, siis pole loogisch, sest siis tundub, nagu oleks probleem selles, et saba on lahti. probleem oleks siis, kui saba oleks varese küljest lahti, aga vist nii see ka ei ole.
või on?
ei, vist mitte. tegelik probleem sel varesel on ikka selles, et kui tal õnnestub üks ots lahti kangutada, siis jääb teine kinni
aga mis ma siin ikka seletan: vikipeedia on nagu suur staalin ja tema tõde jääb kindlasti peale …
Ah et mida Kristus tahab? Mida ta siis ikka tahab kui mitte armastust.