Avo Üprus. Küsimused teatrist ja kirikust

Teatri ja kiriku sisuks on kommunikatsioon ja interaktsioon. Mõlemal juhul edastab keegi tähenduslikke sõnumeid, mõnikord on need teadlikult ilmestatud või isegi moonutatud või karikeeritud, mõnikord mitte. See eeldab, et me ei ole üksi. „Alguses oli suhe“ (Martin Buber) täiendab oluliselt Johannese evangeeliumi algust „Alguses oli Sõna“. Teatrit ega kirikut ei saaks olla üksinduses. Väga piibellik arusaam Jumalast, kes vajas Teist, kehtib ka teatris. Kogu kristlik arusaam Jumalast laheneb suunatuses Teisele. Üksikvangistuses esitatav sketš, monoloog, jutlus eeldab Teist. Nagu palve tühjas kirikus. Rõõmusõnum seisneb kogemuses või usus, et see Teine ON. Halastamatu põrgu on lahutatuses Teisest, tühjas saalis kaotab etteaste mõtte. Kirikus usutakse, et tühja saali ei ole olemas. Seetõttu on meie usk olemuselt rõõmus.

Sõnumeid edastatakse kujundite ja sümbolite vahendusel. Aga kasutatakse ka keelt, keha, liikumist ja täiendavaid vahendeid. Viipekeelde tõlgitud luuletust ei suuda ma analüüsida, aga kindlasti oleks huvitav seda nii semantiliselt kui ka psühholoogiliselt käsitleda. Samas on võimalik analüüsida audiovisuaale ja visuaale, muusikalist või lavakujundust, kostüümi ja koreograafiat. Seda nii kirikus kui ka teatris.
Peter Brook on oma loenguraamatus „Tühi ruum“ kirjutanud pühast, mandunud, rämedast ja vahetust teatrist. Mõtlen, kas ja kuidas on selline jaotus kehtiv kiriku kohta. Kahjuks on. Aga võib-olla ka mitte kahjuks, vaid loomulikult. Peamine kvaliteedinäitaja on toimuva ehedus. Ehedus teeb võimalikuks kaasloome, ei kohusta, ohustab ja võimaldab.

Edasi loe ERR Uudistest.