Anne Kull. Kas kristlus ja tants sobivad kokku?

Kas kristluses on tantsimine välistatud? Ühest küljest vaadates, piibel ei maini tantsimist väga sageli, aga seda ka ei keelata. Psalm 150:4 ütleb selgesõnaliselt: “Kiitke teda (Issandat) trummide ja ringtantsudega!” Kuningas Taavet tantsis. Matteuse 11:17 võib lugeda Jeesuse kinnitusena, et tantsu abil tuleb väljendada rõõmu (“me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud”). Piibelliku kaanoni väline gnostilise kristluse tekst 2. sajandist Johannese teod kirjeldab liturgilist ringtantsu, milles apostlid hoidsid kätest kinni ja tantsisid ümber Jeesuse. Tantsu ja laulu abil Jeesus ilmutas nii kosmilist korda kui ka kannatuse ja ohverdamise olemust. Ortodoksse Aleksandria Klemensi kirjutiste järgi kristlik ringtants sümboliseerib Kristuse ihu (see tähendab, kirikut). Ka Eusebius kiidab kristlikku tantsimist. Näib, et esimestel kristlikel sajanditel tantsimist ei mõistetud hukka ja ekstaatilised armulaualised võisid tantsida. Hukka mõisteti nö paganlikud tantsud. Ent üha enam hakati füüsilise tantsimise asemel tähtsustama selle sümboolset tähendust ja ühtlasi tantsu spiritualiseerima. Loobuti igivanast, juba Platoni “Seadustest” tuntud, kosmilisest elemendist (Kristus/jumal kui ringtantsu kese ja taevalikud olendid (st planeedid) liikumas korrapäraselt ringiratast ühes maiste tantsijatega) ja enam rõhutati mütoloogilist kujutlust taevast, kus inglite koorid keerlevad Kristuse ümber. Tantsimine kolis maa pealt taevasse ja taevased tantsijad ei tantsi koos Jeesuse järgijatega.

Edasi loe ERR Uudistest.