4.06 Kirikute Maailmanõukogu peasekretäri õp dr Samuel Kobia kõne EELK 90. aastapäeval Tartus

 

Võime tänada Jumalat, et tähistame 90. aastapäeva ajal, mil eesti rahvas tunneb rõõmu iseseisvusest. Suurema osa oma ajaloost ei ole Teie maa olnud vaba välistest mõjudest. Isegi nendest 90 aastast, mida täna tähistame, möödus enam kui pool võõra võimu ja rõhumise all.

Sellel ajal – mis meenutab Iisraeli laste rännakut kõrbes – sunniti Teid vaikima, Teie teoloogid küüditati, Teie vara konfiskeeriti ning Teie olulisimad haridusprogrammid keelati ära. Ent Jumal ei hüljanud Teid isegi siis mitte … Tänu olgu Jumalale!

Enne seda perioodi – esimesel 23 aastal EELK elust – ning pärast seda perioodi – viimasel, nüüd juba peaaegu 20 aastal – on Teil olnud võimalik uuendada oma ühist elu Kristuses ning vabalt arendada teenimist ühiskonnas. Võime tänada Jumalat iga uue töövaldkonna eest.

Vaadates eelseisvale 90 aastale, võime oodata Jumala jätkuvat armu ja õnnistust headel aegadel, mida me kõik loodame, ent ka siis, kui olud peaksid muutuma keeruliseks. Peaaegu 500 aastat tagasi jõudis Reformatsioon siia. Peaaegu 1000 aastat tagasi jõudis evangeelium Baltikumi sellesse ossa. Mida niisugust on Jumal Teile selle pika ajaloo jooksul õpetanud, mis annab Teile usalduse astuda järgmisesse 90 aastasse?

Kuna esimest korda ajaloos tähistavad Eesti luterlased peaaegu terve sajandi kestnud iseseisvat kirikuelu ning kõik eestlased tunnevad rõõmu oma riigi üle, mis samuti sai alguse 90 aastat tagasi, siis võib-olla on Teil tulevikku milleski enamas kui iseseisvus ja milleski suuremas kui omariiklus?

Kuidas on Jumala arm eelnevatel sajanditel valmistanud Teid ette tulevaks aastasajaks?

Kas enamaks kui iseseisvuseks – võib-olla üksteisega seotuseks? Kas enamaks kui omariikluseks – võib-olla uuteks, paljusid osapooli kaasavateks turvalisuse vormideks ja võimalusteks, mis rajanevad Teie kasvaval seotusel üksteisega kohalikul, riiklikul, regionaalsel ja rahvusvahelisel tasandil? Kas uueks õigus- ja keskkonnateadlikkuseks, mis reguleerib riiklikke suhteid piiride abita?

Nõnda võime öelda tänasel sünnipäevapeol:
–          Kiitus olgu Jumalale sõna ja sakramendi ameti eest EELKs, Teie vaimulikkonna jätkuva arengu ning ilmikjuhtide juurdekasvu eest.
–          Tänu Jumalale selle eest, et peate oluliseks religiooniõpetust koolides, ning uue misjonitegevuse eest ühiskonna ääremail.
–          Niisamuti täname Jumala vankumatu armastuse ja juhtimise eest nende paljude sajandite vältel. Ajalugu on valmistanud Teid ette saama Jumala rahvaks, kelle eesmärgiks on armastada oma naabreid täna – armastada neid kõiki, mitte jääda üksnes minevikuküsimuste lahendamise juurde naabritega Euroopas, vaid leida Eesti kodanikena oma koht ka suuremas ülemaailmses peres.

Loodan tulevikus kuulda Teilt rohkem Teie teenimise kohta sellises rahvusvahelises plaanis. Võib kujutleda, et mõne Kirikute Maailmanõukokku kuuluva väiksema sõsarkiriku kriisi korral olete Te suutelised ja valmis näitama üles solidaarsust kogukondadega, keda ähvardab oht.

Olete suutelised pidama dialoogi ning leidma ühtsust Vaimus, palves ja kaastundes kristlike kogukondadega maadel, kus kristlasi taga kiusatakse. Küllap on Teie ajalugu õpetanud Teile palju selle kohta, millest Porto Alegre assambleel kõneldi kui „naabriks olemisest kõikidele“.

Jumal õnnistagu Teid Teie teenimises!