Annika Laats saabub kohtuma Tallinna kaubamajast, kus kõneles poetöötajatele hoolivusest kui eluviisist. Ta kõneles sellest, kuidas pealispinna all oleme kõik ühesugused inimesed, ühtmoodi haavatavad ja armastust vajavad.

Laats on Risti koguduse õpetaja, Tallinna lastehaigla hingehoidja ja Tallinna diakooniahaigla kaplan. Peale selle on tal lugematu hulk lisakohustusi, mida ta ise nimetab vabatahtlikuks tööks.

„Te tegelete nii paljuga: hingehoid, kogudus, projektid, koolitamised, Vaikuse laste rahupaik… Kui palju teie ööpäevas täpsemalt tunde on?” küsin.

Mida rohkem ta teeb, seda rohkem hakkab silma, mida kõike oleks veel vaja teha. Ta naasis äsja Norrast, kus õppis hospiitsitööd – kuidas inimese elu väärikalt lõpule viia. „Meil tahetakse haarata kiirelt eutanaasia järele. Et on alandav olla abitu. Hospiitsi filosoofia räägib sellest, kuidas aidata inimesel väärikalt lõpuni elada, et kõik vajadused saaksid toetatud. Mõtlesin, kui palju on vaja veel teha,” kirjeldab Laats.

Üha rohkem on õnneks neid, kes teatepulga üle võtavad. Sest seda on vaja.

Edasi loe Eesti Päevalehest.