Toomas Jürgenstein | Presidendi kirikus käik pole meediasündmus
14.12.2016 | Tiiu Pikkur | Rubriik: Online artiklidToomas Jürgenstein, riigikogu liige, pikaaegne usundiõpetuse õpetaja
Ka käesoleval aastal on mul plaan minna jõululaupäeval kirikusse sooviga kuulata igal aastal uuena kõlavat jõulusõnumit. Mulle meeldib pühakojas ringi vaadata, naeratada tuttavatele, kuulata südamliku ümina keskel jõululaule laulmas kellegi koolitatud häält, tunda lähedastega õla- ja küünarnukitunnet jne. Kindlasti oleksin rõõmus, kui avastaksin kusagil enda läheduses istumas linnapea, peaministri või Eesti vabariigi presidendi.
Vaimuliku ja ilmaliku võimu võitlus
Möödunud nädalal pidin tõdema, et Eesti presidendi ja kiriku suhete teema ei taha veel vaibuda. Turu-uuringute AS avalikustas küsitluse tulemuse, mille kohaselt arvas umbes 70% inimestest, et president tegi õigesti, kui loobus ametissenimetamise puhul korraldatavast tänupalvusest, samas 61% olid seda meelt, et president peaks osalema jõulujumalateenistusel. Jäin mõtlema selle esimesel pilgul kummalise inimeste ootuste lahknevuse üle, tänujumalateenistusele ütles enamik ei, jõulujumalateenistusele aga jah, ning jõudsin mõneti vägagi subjektiivse mõtteni.
Kõigepealt tundub, et enamiku küsitletute puhul kumas ametissenimetamise tänupalvusest läbi kiriku soov võtta ilmaliku võimu suhtes pisut ülimuslik ja patroneeriv positsioon. Võib-olla tekitab sellist mõtet kusagil mälusopis loksuv juhuslik ajalookild, näiteks reljeefne sündmus, mida nimetatakse Canossas käiguks. 11. sajandil pidi Saksa kuningas Heinrich IV paljajalu ja koredas palveränduri kuues kolm päeva Canossa lossi ees paavst Gregorius VII-lt andestust ootama. See lugu on ilmekas näide vaimuliku ja ilmaliku võimu omaaegsest võitlusest. Lõpptulemusena Heinrich saigi andeks ning hakkas jõudu kogununa talle andestanud paavsti vastu tegutsema. Tulles tagasi Eesti juurde, siis igatahes näib, et religioossete instantside sekkumist ilmalikku võimu suhtutakse Eestis üsna tõrksalt, näiteks pole minu teada praeguse riigikogu koosseisu saadikute hulka valitud ühtegi vaimulikku.
On esitatud arvamusi, et kogu eestilik arusaamine religioonist vaatab võimustruktuuridele teatud võõrastusega. Näiteks kirjutab Uku Masing artiklis „Eestipärasest ristiusust“: „Kuna me ei saa oma ürgdemokraatliku mõtteviisi pärast tunnistada mingit hierarhiat, siis pole meil ka võimalik tunnistada Jumalat isandaks.
Edasi loe Õhtulehest.