Teema ajendiks sai tõsiasi, et president Kaljulaid ei osalenud ametisse seadmise päeval tänujumalateenistusel. Tema enda seletuse kohaselt ei oleks riiklike pühade puhul kirikus käimine siiras olukorras, kus kirikuskäik pole olnud varem selliste tähtpäevade osa.

Mulle on väga sümpaatne presidendi lugupidav suhtumine kirikusse ja sellega seotud inimestesse. Minule meeldib presidendi ausus. Silmakirjalikkus või lihtsalt solidaarsus antud olukorras pole talle vastuvõetavad ja ta ütleb selle välja.

Uku Masing on väljendanud mõtet, et inimese ja Jumalal vaheline suhe on kõige isiklikum ja lähedasem suhe üldse. Arvan, et sama kehtib ka jumalasuhte puudumise kohta. Teised võivad siin midagi arvata, kuid mitte ette kirjutada.

Teine asi on riigipea tegude sümboolne väärtus. See, mis ei väljenda mitte kodanik Kaljulaidi, vaid presidendi kui institutsiooni suhtumist. On ju president kogu riigi sümbol.

Elame täna veel kultuuriruumis, mille moraalseks kujundajaks on olnud kümme käsku ja mäejutlus. Mulle meeldinuks see kui meie president väljendanuks kirikusse minnes respekti selle vastu, kust tuleme.

Edasi loe Delfist.