21.04 Jüripäev – 23. aprill

Päike loob uue ajaratta keerutuse. Jüripäev! Kes sellest ei teaks! Nii väike kui suur inimene, linlane ja maainimene … Meie ise rõõmustame ja loodus hõiskab sel päeval. Kevad toob külla, tallu, linna või alevikku hoopis teise hingamise. Eluvoog, mis kohiseks praegusaegselt justkui ainult linnades, saab äkki ainuvaldavalt maainimesele, tehes ta ümbritseva loodusega oma pärisosaks, kirjutab teoloog Enri Pahapill.

Linlase eluviisi tõttu on mõistetav, et tal pole selleks kuigivõrd mahti. Kuid kõik on kutsutud oma päritolu juurde. Enamik jõuabki …

Talveajaga on inimene jõudnud loomuldasa uude hetke aastaringis. Kõik on küll vanaviisi, kuid midagi sootuks teistmoodi. Loodus liigutab meie mõtteid ja meeli, tundmusi ja plaane. Ka maailmas voogavad ajastud läbi aastatuhandete sellise teisenemisprotsessi käigus.

Jüripäeval algab eluvõitlus

Jüripäev tähendab meile iidse võitluse taasalgamist. Olgu seda siis põllul, metsas, merel või kontoris.

Muistse vabadusvõitluse taasalgamine jüripäeval a. D. 1343 tähendas seda, et relvad, mis olid peidetud või roostetanud, võeti peidikutest, ihuti, karastati ning ehiti eelseisva heitluse pühitsemiseks. Kõikjal Eestimaal peetakse jüripäeval tõrvikutega võidujookse juba ligi sajand! See tähendab sügavamas sisus oma esivanemate austamist ja iseenda proovile panekut. Teoloog Uku Masing leidis, et võitlus algas esmalt ordu ja piiskopi valduste vahel. Seda märkas ja talletas meie muinasrahvas ning tõusis üles.

Tori Püha Jüri kirik üle-eestilise sümbolina koondab selle mälestuseks ja uuele eesseisvale tulevikule vastuminekuks kõik rahvuslikud, kultuurilised, hariduslikud, eetilised ja usundilised väljad ning väed.

Püha Georgius (rahvapäraselt püha Jüri), Rooma ohvitser ja märter, suri aastal 303 pKr. Tema kultus levis kiiresti üle Euroopa. Hiljem on paljud riigid, rahvad ja kogukonnad end nimetanud tema järgi.

Püha Jüri võitles kurjuse, kavaluse ja head õitsengut hävitava külmuse ning ükskõiksusega. Nimelt seetõttu on ta saanud paljude rahvaste, kultuuuride ja isiksuste mõttekaaslaseks. Temast peavad lugu põllumehed, karjakasvatajad, vaimse või maise maalapikese harijad.

Surm ei ole lõpp

Religioonifilosoof Ernst Cassierer arvab, et vahest on loodusreligioon kõige tugevam ja jõulisem elujaatus üldse. See seletab mingil määral ka terroristlikku käitumist tänapäeva äärmuslike muhamedlaste hulgas – surm ei ole lüüasaamine ega lõpp. Islamis on suur koht jäetud just kõrberahva loodususundile.

Filosoof Herbert Spencer on sõnastanud teesi, et esivanemate kultust saab pidada religiooni esmaseks allikaks ja lähtekohaks. Hiinas peetakse praegu esivanemate kultust ainsaks religiooniks, mida reguleerib ja sanktsioneerib riik. Nende elulugu on mütoloogilise tähendusega, seda tuleb jutustada ja korrata, edasi anda ja meeles pidada.

Noorte tulevik sõltub vanema generatsiooni tööpanusest, tööviljakusest ja eelkäijatesse austavast suhtumisest. See tagab ühiskonna kaitse, edukuse karjääris ja isiklikus elus.

Enese ja ümbritsevaga heideldes püüame saavutada eneseteadvust ja võimalust leida isiklik identiteet oma elukohas, aga ka kogu massikultuuri ulatuses. Selle suunaga tõsiselt tegeldes leitakse õige koht oma elus rahvakultuurile, mütoloogiale ja religioonile kodutalus, külas, kihelkonnas. Nähes kodukiriku torni või astudes sisse pühamusse oma vanemate ja vanavanemate päritolujärgses kihelkonnakirikus, paneb see heldima.

Loodus meie emana paneb hoidvad käed meie pea peale ja andestab ning armastab kõigest hoolimata. Tulge ja tundke seda ikka!

Pärnu Postimees, 21. aprillil 2007