Piiskop Salumäe: vajame rohkem ülesehitavat armastust ja minevikust õppimist

Head koosviibijad! Armsad Eesti emad ja isad, pojad ja tütred, vennad ja õed.

Täna pühitseme Eesti riigi 98. sünnipäeva. Aastad ei ole vennad, ka Eesti ajaloos mitte. Olid rõõmsad riigi ehitamise aastad, täis rõõmu ja elujõudu. Eesti kasvas ja edenes. Olid aastad, täis kannatusi, mis viis paljudelt lootuse kord veel vabaks saada. Oli vaimustus ja julgust veerandsaja aasta eest tuua uuesti välja Eesti lipp ja laulda Eesti vabaks.

Pärast seda sai rahvale selgeks, et vabadus ei ole ainult õigus, vaid toob kaasa ka hulga kohustusi. Viimastel aastatel, mil uus põlvkond on hakkab otsustama Eesti edasist kujundamist, kuulen kahjuks ka rahulolematuid hääli – kas me niisugust Eestit tahtsime. Küllap see on eestlaslik ellusuhtumine, et igal pool mujal on parem kui siin.

Täna oleme Vabadussamba juures ja vaatame üksteisele otsa. Mida soovid sina enda kõrval olevale inimesele? Lugesin piiskop Johannese Oskar Lauri kõnesid tema 1967. aastal Uppsalas ilmunud raamatus. Aeg oli siis hoopis teine, ligi veerandsada aastat pagulaspõlve seljataga, kodumaa okupeeritud ja tulevik tume. Ta kirjutab: „Roomlane õpetab, et inimene on inimesele hunt. Kristus ütleb, et meie oleme üksteise vennad ja kõik Jumala lapsed. Ei leidu riigimeest, kes seda kristlikku põhitõde julgeks salata. Isegi kõige suuremad Kristuse vastased püüavad endid teha rahu ja armastuse kaitsjateks. Kahju, et sarnane Kristuse-vastane mõtteviis on leidnud poolehoidjaid väga paljudes moodsa poliitilise elu ringides.“

Edasi loe Lääne Elust.