Karismaatilistest, vitaalsetest ja intelligentsetest kirikuõpetajatest
11.04.2007 | ek | Rubriik: KolumnÜle-eelmises Eesti Kirikus valutas kirikukogu liige Raivo Linnas südant EELK oleviku ja tuleviku pärast. Ta näeb meie kiriku ühe olulisema probleemina niisuguste vaimulike vähesust, kes tahavad, suudavad, viitsivad ja oskavad ühiskonnas masse liigutada, suunata ja kaasata, ja nende veelgi napimat järelkasvu.
Linnase meelest on kiriku kasvu ja ajatu kestvuse peamiseks eelduseks «õpetaja, kes suudab, tahab ja oskab inimesi kirikusse tuua, kogudust osadusena elama panna ning oma kogukonda kristlike väärtuste vaimus mõjutada».
Tegelikkus näib paraku teistsugusena. Usuteaduse Instituudis kaitstud Mikk Leedjärve lõputöös «Vaimuliku rollid koguduses» küsitletud 15 luteri kiriku vaimuliku vastustest selgus, et kõige rohkem aega röövib neilt administratiivne tegevus: õpetaja organiseerib koguduse juhtorganite ja erinevate toimkondade tööd, ta on koguduse asjaajaja ning teiste institutsioonidega suhtleja. Ajaliselt teisel kohal on koguduse majandamine ja alles kolmandana tulevad vaimuliku kui hingekarjase ülesanded: jumalateenistuste, talituste ja piiblitundide ettevalmistamine, millest omakorda viimasele kohale jääb koguduseliikmete hingehoid.
Ometi olen meie kiriku ja tema vaimulikkonna suhtes parandamatu optimist. Ainuüksi Viljandi praostkonna vaimulike read täienevad peatselt kolme kirikuõpetajaga, kellest kaks on vaid lühikest aega diakonina teeninud. Omavahelistel kokkusaamistel olen imetlenud ja kadestanud nende säravaid silmi ja indu, millega nad jutustavad oma koguduste rõõmudest ja muredest, plaanidest ja väljavaadetest.
Olen Pastoraalseminari juhataja Ove Sanderiga sama meelt – teoloogiliselt ettevalmistuselt ja motivatsioonilt on EELK vaimulikkond üks paremaid maailmas. Omaette küsimus on, kuidas seda potentsiaali võimalikult hästi meie kiriku ja tema Issanda teenistusse rakendada. Kuidas hoida inimesi, kes tahavad oma elu kirikule pühendada ega muretse sealjuures vähimalgi määral elatustaseme või olematute pensionisammaste pärast.
Oleks meil vaid rohkem Raivo Linnase suguseid mehi, kes mõistavad, et kiriku peamine rikkus ja ressurss ei ole mitte pühakojad, vaid pühad inimesed. Mehed ja naised. Ilmikud ja vaimulikud. On tõepoolest vale arvata, et inimeste – ka vaimulike – kirikusse toomine on üksnes Looja asi. Ent sama ühekülgne on eeldus, et heaks vaimulikuks sünnitakse või õpitakse Usuteaduse Instituudis ja teistes õppeasutustes.
Kunagi oli tavaks õpetaja introduktsiooni nimetada koguduse peale laulatamiseks. Heaks abikaasaks ei sünnita ega koolitata, vaid saadakse abielus olles. Karismaatiliseks, vitaalseks ja intelligentseks kirikuõpetajaks kujunetakse ja kasvatakse koguduse keskel ja koos temaga – koguduseliikmete mõistmise, toetuse ja eestpalvete vastastikuse koosmõju tulemusena.
Kauaaegne Tallinna Jaani koguduse juhatuse esimees Osvald Lend jutustas, kuidas aastakümneid tagasi läks koguduse delegatsioon peapiiskop Jaan Kiivit seeniori juurde uue õpetaja suhtes läbirääkimisi pidama ja toonitas, et kogudus tahaks ikka usklikku õpetajat. «Kas meie kirikus on ka uskmatuid õpetajaid?» küsis peapiiskop muhelusega ja lisas siis tõsinedes: «Kogudus saab endale õpetaja, keda ta enesele Issandalt palub ja keda ta väärt on.»
Kui majanduses on viimasel ajal levinud põhmõte, et firmad, mis on näoga oma juhi ja tagumikuga kliendi poole, on oma aja ära elanud, siis paistab, et EELK võib omale lausa lubada, et “kliendi” suhtes samasse positsiooni jäädes võib iga vaimulik iseennast peeglist imetleda. Miks? Sellepärast, et õigeusu kirik on vene kirik (kreeklasest piiskopile alluv haru on ka üsna veider). Võibolla huvi pärast võib vahel sinna sisse astuda, aga seal eestlaseks jääda? Katoliku kirikus valitseb Opus Dei ja Neokatehumenaat, mis on oma olemuselt vaata et veel hullemad sektid, kui jehoova tunnistajad ja mormoonid. Baptism-metodism on natuke liiga ameerika ja liiga lihtsameelsetele inimestele. Normaalsel inimesel, kes usub Jumalasse, pole kuhugi mujale minna kui EELK kirikutesse. Seega langeb EELK liikmete arv ainult teatud piirini ja sealt mitte allapoole, ükskõik mida vaimulikud ka ei teeks. Pealegi vaimulik kutsumus sunnib inimest tagant ka siis kui palka ei saa. Nii oli see nõuka ajal arstide ja õdedega, nii on see praegu EELK paljude vaimulikega, kellest üsna suur osa on lõppude lõpuks hirmus tublid inimesed, kahjuks hierarhia ülemises otsas just neid on ülivähe.
Katoliku preester Saksamaalt rääkis, et nende ühes koguduses korraldas keegi noor preester suure küsitluse, mida rahvas kirikult ootab. Väga suurejoonelise uurimuse praktiliselt ühehäälne tulemus kõlas: me tahame, et missasid peetaks… Igasugune suursündmuste kristlus on üpris küsitava väärtusega, nagu kõik need Rannapi kontserdid ja muud sarnased ettevõtmised. Tavaliselt lähevad nad kallimaks maksma kui sisse toovad, pärast veel hurjutamine pealekauba, peaaegu, et miks ei tohtinud altari peal tantsida. Võibolla natuke rohkem üksmeelt ja hoolitsemist keti kõige nõrgemate lülide eest, vaimulike eest, kelle kogudusel ei ole palka maksta. Aga midagi suurt ei ole antud olukorras võimalik ära teha, sellega tuleks leppida nii nagu mujal nii ka Eestis.
EELK juhtorganites on väga raske vältida frustratsiooni, sest võimu kasutamist õpib selle kuritarvitamise kaudu, täpsemalt kui seisad vastamisi selle tagajärgedega. Minnalaskmisest nagu Kiiviti ajal. isegi ei õpi ka midagi. Mõnestki tublist mehest võib piiskopiks või praostiks saades jääda järele vaid närvipundar.
:grin
Kallis mõtiskleja. Hierarhiaülemine ja alumine ots kui selline sootuks puudub. On ring, kus ollakse koos ühe Issanda nimel ja jagatakse ka ameteid Issanda nimel. Nende nn ülemiste, ja alumiste põli on just nii hea/halb ja asjalik/asjatu just niipalju, kui me viitsime üksteise eest palvetada. Usun, et nii on lood ka teiste kirikutega: ora et labora pole vaid tsistertslaste vaid võiks olla ka meie reegel…
Õige mitte keegi ei anna korraldusi ja mitte keegi ei täida neid ka. Kes on küll see issand, kes vargana karjub kõige kõvemini: võtke varas kinni!