Võõra päikese all

Kõmpisin mööda Anspachi, suunaks Brüsseli antiigiturg. Erinevalt suurtest kaubamajadest ja ametiasutustest, mis riigipüha tõttu olid suletud, toimus täikal vanade taldrikute, vinüülplaatide, kopituslõhnaliste naaritsakasukate ja muu träniga kauplemine täie hooga. Kesknädalal oli belglaste tänavahommik vaikne – riik tähistas I maailmasõja lõpu päeva. Huvitav, miks Eestis seda kuupäeva meeles ei peeta, mõtisklesin, ja tõstsin pea. Alles nüüd märkasin, kuhu ma oma uitamisega jõudnud olin. Marokosse. Sama peatänav, sama suund, samad Brüsselile nii iseloomulikud juugendmajad, poed, kohvikud. Nii kaugele kui mu silm ulatus, istusid rahvarohketes tänavakohvikutes ainult mehed, kaftanid üll. Ühte rätikus naist nägin ka, kaks väikest last näpus, aga tema ei istunud muidugi kohvikus, vaid kiirustas kuhugi.

Et Euroopa – ja Brüssel sealhulgas – on rahvaste paabel, pole kellelegi uudi­seks. Näiteks Oslo kesklinnast, vana raudteejaama juurest kuulsa ­Munchi muuseumi poole liikudes tuleb läbida väike Pakistan jne. Reede õhtust kurikuulsaks saanud linnaosa, Brüsseli raekoja platsist väikese jalutuskäigu kaugusel asuv Molenbeek (tõlkes veskioja) on stiilipuhas Araabia.

***

“Tulge minu järel.” Praost Jaan Tammsalu laskus Tallinna Jaani kiriku kitsast keerdtrepist keldrikorrusele ja pakkus mulle istet koguduseruumis. Tulin küsima, miks teda kutsutakse mitu korda aastas Brüsselisse, sealsetele eestlastele jumalasõna viima.

Edasi loe Eesti Ekspressist.