Eestis pole vägivallatsejatele pakutud just palju tugirühmi. Eelmisest aastast on Tartu ülikoolist ette näidata sisemise kindluse programm, nüüd tegutseb Tallinnas EELK perekeskuse tugirühm, millel on pretensioonikas nimi „Mehed. Päriselt!”. Keeruline on omaks võtta teadmist, et ka vägivallatseja vajab tuge.

Oleme Eestis palju tegelenud tagajärgedega, aga põhjustega mitte. Ise arvan ja näen, et selline direktiivne, karistamise tee ei lahenda probleemi, ka lapse kasvatamisel. See leevendab korraks kannatajate olukorda, aga siis kõik kordub.

“Inimesel on vägivallaks alati mingi põhjus. Miks ta on sellist käitumist vajanud?”

Vägivald on osalt kaasa tulnud nõukogude ajast, siis peeti seda normaalseks, teisiti ei osatud. Näeme, et nõustamisele tulnud mehed ei oska oma tunnetega toime tulla. Osal meestel pole muud mudelit kui vägivald. Vägivallatsejale on vägivald enamasti tuttav juba lapsepõlvest.

Soomes on vägivallatsejatele (ma ei taha niivõrd soopõhiselt lahterdada, sest olen töötanud ka vägivaldsete naistega – P. R.) 20 aastat tugirühmi tehtud ja see on andnud häid tulemusi. Nõukogude aega Soomes küll polnud, kuid oma jälje jättis sõda. Sõjas käinud mehed olid traumeeritud, peredes oli meeletuid tülisid ja vägivalda.

Edasi loe Eesti Päevalehest.