29.03 Eetos ja ülestõusmine

 

Kirikupühadel on eluorien­tat­siooni kujundav ülesanne. Suur reede ja ülestõusmispühad panevad meid mõtlema hoopis surmale, pealegi kaunis äär­muslike nurkade alt. Ühelt poolt kannatus, traagika ja ülekohus. Teisalt võimatuna näiv ime Jeesuse surnuist ülestõusmise näol, kirjutab EELK peapiiskop Andres Põder ajalehes Videvik. On neil tähendust meie ellusuhtumisele? Pigem püüame vältida seda, mis on ebameeldiv ja arusaamatu. Siiski on surm tõsiasi, millest me mööda ei pääse. Kas see kindlustab või hävitab meie moraali?

Teame kõik tihti Prantsuse kuningale Louis XV-le omis­tatud lauset: pärast meid tulgu või veeuputus. Tundub, et täna­päeval mõistetakse selle all eel­kõige hoolimatut kõike­luba­ta­vust ja karistamatust, mida
või­maldab surm. Surmal on siin päästja roll. Surm võimal-­
dab ebaõiglust ja kõlvatust, toetab ja stimuleerib seda. Mui­dugi mitte igasugune surm, vaid surm, mis on lõplik, mida mõistetakse materialistlikult ja ateistlikult. Juba Voltaire, mai-­
nitud kuninga kriitiline kaas­aegne, juhib sellele tähelepanu ja kirjeldab, kuidas just niimoo­di mõtlevad mehed Rooma sena­tis hukutasid vabariigi. Ta küsib retooriliselt, kas keegi tahaks, et tema võlglane, prokurör, notar või kohtunik ei usuks Jumalat. Teisisõnu — ei vastutaks.
Sageli imestame inimeste ja ajaloo lühikese mälu üle. Tõsi, see võib olla teatud loo­mupärane kaitsemehhanism. Aga täielik mälukaotus on võrdsustatav enesekaotuse ja surmaga. Nii jõid lahkunud antiikse kujutluse järgi allilmas unustuse jõest, Lethest. Me ei soovi seda. Sama raske on aga ette näha oma tegude tagajärge, oma tulevikuseisundit. Kui juba tulevik on tänase jaoks praktili­selt olematu, kuivõrd enam see, mis ootab meid sealpool surma. Ometi ei kiida keegi heaks poliitilist või sotsiaalset lühinägelikkust. Miks peaksime siis leppima sellega, mõeldes inimsaatusele tervikuna? See, et surmale järgnev on vaid usus hoomatav, võib olla nii nõrkus kui ka tugevus. See säilitab meie inimliku vabaduse, andes ometi võimaluse arvestada inimloomuse eetilise palge aja­tu tähendusega.

Üheks sarnaseks seletuseks on kuulus Pascali kihlvedu. Blaise Pascal väitis, et ka siis, kui me ei saa kontrollida, kas Jumal on ja mis ootab meid pärast surma, on lõpmatult ots­tarbekam temaga arvestada. Isegi juhul, kui teda ei oleks, ei kaotaks me midagi, pigem oleksime hoitud kurja tegemast. Kaalul on kõik või eimiski. Vastutusele Jumala ees tuginevad nii kümme käsku kui pea
kõik ajaloolised moraalisüstee­mid. See on üldinimlik ja aru­kas. Inimelu eetilist väärtust ei saa taandada ühiskondlikule hetkekokkuleppele. Neid on ol­nud ka väärituid ja inim­vae­nulikke. Vajame igaviku mõõdupuud, julgust seista ka Jumala kohtujärje ees. Kü­si­mus, kuidas õigesti elada ja kuidas õigesti surra, on seotud. Kõlab ju meie eetilise kultuuri klassikaline üleskutse: Memen­to mori — mõtle surmale! Bernt Notke surmatants ei ole üksnes kunsti ja ilu, vaid mõjuvõimsa moraalse idee väljendus.

Kiire majandusliku edu ihalus kipub olema lühinägelik. See jätab kõrvale paljud inim­loomusele olulised asjad, ei os­ka ega taha ette näha tagajärgi. Sotsioloogid on tõdenud, et noore põlvkonna elunägemine on pigem punktuaalne kui li­ne­aarne. Käitutakse, nagu elataks igavesti, nagu oldaks iga­­vesti noored, rikkad ja ilu­sad. Nautluskultuur ei varu vaimseid ressursse. Ja olevik võib varjutada mitte ainult iga­viku, vaid ka maise tuleviku silmapiiri. Laste sünd osutub ebavajalikuks, abort omandab legitiimsuse. Veel ei hirmuta vanadusüksindus ega vananev ühiskond. Riskid, mida toovad meelemürgid või ekstreemne seksuaalkäitumine, leiavad de­mokraatia ja inimõiguste toel moraalset õigustust. Kipume elama võlgu mitte ainult ma­janduslikult, vaid ka vaimselt —kasutades eetilist kapitali, mida on loonud eelmised sugupõlved. Või hoopis nende arvel, keda veel polegi. Pisuhänna eest sure­matut hinge pandiks anda näib väikese riskina.

Ülestõusmispühade aeg ja sõnum avavad otsekui haua­ukse. Surm kaotab oma maailma­vaatelise totaalsuse, oma demo­raliseeriva võimu. See on kõigi religioonide ühine suundumus, kuid kristluses võidutseb elu Jumala halastava teona Kris­tuses. Temas on nii jumaliku elu eeskuju kui ka pääse surmast ja hukkamõistust. Usk temasse annab osaduse armastava Ju­malaga ja igavikuga. Apostel Paulus kirjutab: Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis olete te alles oma pattudes (1Korintose 15:17). Uus eluhoiak, südamepuhtus ja eetos inimese püsiva kõlbelise loomulaadina saab alguse üles­tõusmiseusus. See on olnud Õhtumaa eetilise kultuuri nur­gakivi, mida ei maksa alahin­nata. Surma unustamine või ignoreerimine seda ei asenda.

Tänavu keelustati kulupõle­tamine. Seda võib mõista, kah­jud on liiga suured. Miks siis­ki haaravad inimesed tiku, et mustaks muutuvat maad imet­leda? Enam kui praktilist otstarvet võib selles näha ritu­aalset käitumist — inimhinge sisemist soovi vabaneda va­nast, kõlbmatust ja elutust ning juba vaimus aimata uue kevade tärkavat rohelust, selle saabumisele justkui ise kaasa aidata. Suurt elumuutust on lihtsam taandada loodusele kui seda ise teoks teha. Võime siiski rõõmustada ja olla tänulikud, et meeleparandust ja igavese elu lootust pole ära keelatud. Just ülestõusmiseusus kasvab üles ja kannab vilja see, mis juurdub Jumala armastuses.