Taizé – koht ja aeg mitmes mõõtmes

“Ma ei ole kunagi osanud sõpradele selgitada, miks ma tulen alati siia  tagasi, kus ei ole just restoranitoit, kus magatakse umbses telgis ja iga päev tuleb tualetti küürida. Aga selles kohas on lihtsalt midagi kirjeldamatult erilist..”
-Christian, Rootsi, 9. kord Taizés.

6. augustil, neljapäeval alustasime Tallinnast sõitu. Kogu eelolev oli täis tundmatust, ootusärevust ja põnevust. Tõele au andes oli see olnud aastaid üheks mu õnnestumata plaaniks; millekski, kuhu kõik teised alati läksid, kuid kuhu mina kunagi ei jõudnud. Tegelikult ei teadnud ma sellest kohast suurt ei midagi, oli vaid üks ilus helesinine unistus. Ma ei tundnud ka mitte kedagi kolmeteistkümnest neiust, kellega koos pooleteiseks nädalaks Kesk-Prantsusmaale Taizé kristlikusse kogukonda sõitsime.

Teekond Taizésse kulges läbi Baltiriikide, Poola ja Saksamaa. Pühapäeva pärastlõunal hakkasid paistma Taizé kaunid mäed ning Prantsusmaa väikelinnade punased katused. Vastuvõtt Taizés oli kodune: meid tervitatati rõõmuga, jagati toidukaardid, jaotati tööd ja väikegrupid. Mina olin ennast kirja pannud kohalike elanike majutusse, teadmata küll, mida see endast kujutama hakkab. Selgus, et ööbin Taizé lähedal Cluny väikelinnas nunnade juures.

Edasi loe siit.